Kooli raamatukogu lugemissaali laual on üks raamat. See on imelik raamat: tal puuduvad veel kooli raamatukogu kleepsud ja temalt ei leia ISBN raamatukoodi, mis tähendab, et seda raamatut ei anna tavalisest poest leida. Ta kaantelt leian ma endisaegsed lõikepaberid oma sirgete ja värviliste joontega, millele on kleebitud mingid inimesed, Vana-Testamendi väljavõtted, muistsed graafikud, õigeusklikud kirikutornid ja muud arusaamatud asjad. Esikaanele on trükitud punases masinkirjas Snjuhan, „Luuletused”.
Ma sirvisin seda imelikku raamatut. Ma avastasin, et see raamat on vale: ta lehtedelt leidsin ma peale lubatud värsstekstide ka mingeid joonistusi, kollaaže ja lõpuks isegi proosat. Selle pealkiri on võlts. Panin raamatu maha ja mõtlesin: „Miks?” Tahtsin vastust. Ja nõnda läksin ma lõunasse, kus asub küngaste vahel hüljatud kummituskorter, süütasin lõhnarohu ja korjasin naelu.
Miks selline raamat?
Teatavasti peab iga õpilane gümnaasiumi lõpetamiseks tegema uurimis- või praktilise töö, ilmselgelt mina niisamuti. Ma soovisin teha midagi, mis kajastaks minu loomingut. Alguses kaalusin filmi tegemist, kuid tõtt-öelda oli mul monteerimisprogrammidega jändamisest kõrini. Siis tuli mõttesähvatus: ma kogun kaante vahele need tekstid, millest mõningaid võib luuletusteks nimetada, panen mingi äri neid trükkima ja siis loobin neid pimesi laiali.
Mispärast niivõrd üksluine pealkiri?
Siin on asjaosaline teatav dialektika. Algselt oli mul soov anda raamatule provokatiivne pealkiri, spengerlik „Radikaalsed värsid ja Maavalla loojang”. Veidi mõtiskledes jõudsin aga järeldusele, et sellise pealkirja andmine tähendaks oma loomingule väga kivistunud subjektiivse hinnangu andmist. Pealkiri annab lugejale mingisuguse eelduse, mida sellest raamatust oodata. Kuid mis siis, kui raamatu sisu pole sugugi radikaalne? Nõnda otsustasin sünteesina minna teise äärmusesse ja panna raamatu pealkirjaks tagasihoidlik „Luuletused”. See meeldis mulle, sest see on kohati sisu üle vasturääkiv: raamatus pole vaid luulet!
Miks luule?
See, mis teeb luule minu jaoks huvitavaks ja teda teistest kirjandusliikidest eristab, on tema müstilisus. Täpsemalt köidab mind tema antiintellektuaalsus. Kui ma soovin end intellektuaalselt ja akadeemiliselt väljendada, kirjutan ma essee või arvamusloo. Nendes kajastuvad teadvuslikud ja ratsionaalsed mõtted. Luule on seevastu irratsionaalne: see sukeldub teadvusest alateadvusesse. Luules ei ole tähtsad iseenesest sõnad, vaid neid sellisesse järjekorda seadnud metafüüsika. Leo Luks, üks vähestest nüüdisaja Eesti filosoofidest, kelle teoseid pean väärt lugemiseks, väitis sarnasel moel, et luule on tähendusetusesse kalduv kirjandus. See üritab nimetada midagi väljendamatut ja, erinevalt proosast, ei loo seega tähendusliku tervikuna esinevat maailmat.
Mis sind kirjutama paneb?
Pilt: Orm Kaarel Kübarsepp
Ma ei oska kindlalt vastata. Esiteks on valdav osa tekstidest kirjutatud kogedes viha, melanhooliat ja muid äärmuslikke emotsioone. On neid, mis on kirjutatud füsioloogiliselt vaevatud seisundites (näiteks 40-kraadises palavikus). Niisiis paneb kirjutama mingi korratus, milles kehastub eelmainitud alateadvus. Need tekstid ei ole kirjutatud kaine mõistusega, vaid lootusetuses, transis ja košmaarsuses. Ma ei usu, et ükski tekst raamatus on kirjutatud headusest.
Eelmainitut toetab muude teoste lugemine või kogemine. Mulle meeldib viidata teistele teostele, näiteks on üks luuletus pealkirjaga „Šamaani synd” inspireeritud Mircea Eliade raamatus kirjeldatud jakuudi šamaanide rituaalist. Mõned luuletused on lihtsalt värssidesse seatud tsitaadid: „Konkreetne luuletus” on järjekorda asetatud laused, mida kuulsin psühhiaatriakliinikut külastades. Mu kirjutised peegeldavad mu kogemusi, ilmselt isegi rohkem, kui suudan arvata.
On sellel raamatul sõnum?
Nihil. Ma ei väida sellega mitte midagi konkreetset, sest tõesti midagi konkreetset (ehk välja arvatud eelmainitud luuletus) seal pole. Kel on silmad, see saab lugeda ning enda järeldused sepistada.
Kommentaarid