Minagi seisin põrgu väravate ees

Põrgu

„Kunst jäljendab loodust nii täpselt kui võimalik, nagu õpilane jäljendab õpetajat, seega peab looming ikka ja alati olema kui Jumala lapselaps,” on öelnud Dante läbi minategelase „Infernos”. Selleks, et kargel laupäevaõhtul iga looduslapsest kunstnik, õpilane, õpetaja ning Jumala lapselaps lühtrite säras paradiisist imiteeritud Vanemuise kontserdimajja sammud seada sai, pidid kõik enne sulgedesse, siidkinnastesse, kõpskingadesse ja smokingutesse riietumist läbi käima higisest põrgust ning ootusest puhevil purgatooriumist. 

Alates hetkest, mil nii aatriumi tugipostidele kui kõrgematesse interneti meediumitesse ilmusid paljutähendavad transparendid balli peremehe ja perenaise konkursi „Infernost” ning juubeliballi paradiisist, lõid kihama kõikvõimalikud koolkonnad Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Aplus, ahnus, kadedus, uhkus ja viha – on mida lunastada, ja veel kõige süütumatel, vast ristitud kümnendikel. Leidus sedasama surmapatust viha, materdamist ning kohati isegi hukkamõistu balli teemavaliku osas. Leidus juba mõttes endale patuserüü konstrueerinud koolikaaslaseid. Leidus vastupunnivaid elitaare, kes nui neljaks plaanisid saabuda ballile oma parimas õhtukleidis. Leidus ükskõiksust ja elevust, armastust ja kadedust – tõeline jumalik komöödia.

„Kõik lootus jätke siia sisenedes!” on kõlanud Dante triloogia esimeses osas. Alighieri ja Vergiliuse juhatamisel sai publikum naudelda konkursil osalenud patuste lubadusi, pattude lunastamist ning kohtunike parajalt sapiseid, kuid mahlaseid tagasiside kommentaare. Põrgule omaselt toimus kohtumõistjate üleküllastumus ning muusikat ei mängitud mitte ettekandjate nõuete järgi, vaid helitiimi heaksarvamise alusel. Treffneri kogukond sai taas osa B23 müstilisest edust, mille valemit teavad tõenäoliselt vaid üksnes nemad.* Õhtu lõpetas paganlik ning eriti siivutu retro võbega¹ tantsuõhtu, kus kõik inglid ja närukaelad katkematu helikunsti saatel ühte sulasid.

*B23 hääletati rahva lemmikuks, ballikonkursi võitis E23!

Purgatoorium

Kui põrgusse minekuks oli tehtud nädalate kaupa ettevalmistustöid, kulutatud kingataldu ning korvatud magamata öötunde vahetunnis radiaatorite vahetus kauguses suikudes, siis purgatoorium oli märksa kabedam. Enne viimset kohtumõistmist läbitavaks hingepuhastuseks oli treffneristidel vaid üks päev. Õnneks avanesid paradiisi väravad sümboolselt kõigile, kes olid julgenud oma varbad pista üle huvijuhi kabineti ukse läve, et patustena sealt üheotsapilet paradiisi soetada. Püünele pääsesid ka kõik peremehe ja perenaise kandidaadid ning oligi peaaegu kätte jõudnud see tõotatud päev, mis kõigil endistel ja praegustel treffneristidel kalendris juba alates viimasest juubeliballist punasega tähistatud oli. „Suur leek süttib pisikesest sädemest”.

Paradiis

Raekoja kell lõi seitset õhtul. Ei olnud seal kommertskooli poisse, kes paneksid aja seisma, ega ühtegi ületöötanud plakatiga õpetajat purskkaevu juures külmetamas. Veel ei muutunud ükski tõld kõrvitsaks ega prints konnaks. Kõik tantsitavad tantsud ja joomata vahuveinid ootasid Treffneri perekonda veel ees. Keskpäevase aktuse sissetassitud pori oli vaipadelt pühitud ning üheks õhtuks olid paradiisi väravad patustele avatud. 

Kõikvõimalikest sissepääsudest astusid sisse sõna otseses mõttes kõik sulelised ja karvalised. Oli udulooriga kaetud printsesse, oli halastamatuid põrgukatla valvureid, oli glamuuri ja tsirkust, eri kultuuride osavaid leide ning julgeid kombinatsioone. Enamasti oli seltskond säilitanud oma treffnerliku vooruse ning rõhunud elegantsile ja väljapeetusele. Erinevat masti vägijooke voolas ojadena, vahetpidamata oli hõivatud komfortse fotograafi pildisein ning ükskõik kuhu astudes terendas haritlastest järjekord. 

Eepilise avavalsi saatel vajusid tantsupõrandale ühtlaselt vähemalt korra kõik ballile saabunud. Tantsuhoos kokku põrganud paarid noogutasid üksteisele viisakalt ning hakkasid jahtima järgmisi ohvreid, kelle varbaid kobada. Kõik koridori silmarõõmud, õpetajad ja õpilased keerlesid ühest saali otsast teise, aplodeerides mis tahes interpreetidele. Meeldivat ootamatust tekitas õpetajate üllatusetteaste, mis paljudele jäi paraku kättesaamatuks, sest just sel hetkel otsustas valdav enamus pärast korralikku ringitrampimist minna nina puuderdama. Kõige tõelisema paradiisi põrgukisa osaliseks said kodanikud aga ansambel Trafficu (mis balli jooksul pälvis endale hellitava hüüdnime Liiklus) lavale saabumisel. Mõned tõstsid kisa suurest austusest ning fänlusest, mõned aga protestiks, sest Trafficu etteaste oli nende jaoks tõenäoliselt hullem kui ükstapuha milline piinamisviis põrgus. Härrast meelt tekitasid siiski kõigis juba lapsepõlves armsaks saanud hitid, mille saatel moodustati inimusse, tehti ringmänge ning üürati kogu kopsumahu piires kaasa. Kas muutus see patustest pungil paradiis ka põrguks ning millise mälestusena sööbib see inimeste mällu, kes ei samastunud karvavõrdki eelneva tekstiga, jääb juba igaühe enda otsustada. Teekond läbi põrgu, purgatoorimi ja paradiisi on paslik kokku võtta Dante viimaste sõnadega „Jumaliku komöödia” saagas.

„A l’alta fantasia qui mancò possa; 
ma già volgeva il mio disio e ‘l velle, 
sì come rota ch’igualmente è mossa, 
l’amor che move il sole e l’altre stelle.”

Tõlge: 

„Siin kujutluse kõrge lend küll väsis, 
kuid minu igatsust ja tahet tõukas
nüüd Armastus kui tasa pöörlev ratas, 
mis juhib päikest ja teisi tähti.”

1. 1. võbe – ik vibe; uudissõna ↩︎