Foto: Markus Kaur
Veel eelmise aastanumbri sees, jõulukuu esimesel päeval, leidis aset Suur Miilangu Kokkutulek. Üritusele olid kutsutud kõik Miilangu karvased ja sulelised läbi aegade. Kes julges oma nägu näidata, sai osa ühest toredast ja inspireerivast õhtust.
Sündmus algas endiste peatoimetajate paneeliga, mida juhtis meie peatoimetaja Miia Isabel Anipai. Jutuks tulid naljakad seigad, peatoimetaja ameti kasulikkus hilisemas elus, kõige menukamad artiklid ning loovad viisid lehe printimiseks. Ühiselt jõuti näiteks arusaamani, et kõige rohkem haaravad lugejaid eksperimendid ning kõige parem on lehte kirjutada ikka päev enne ilmumist.
Edasi suunduti nälga kustutama ja ühist aega veetma. Mida küll võiks teha koos inimesed, kelle ühiseks jooneks on sama kooli lõpetamine ja sama lehe, küll erinevatel aegadel, toimetamine? Eks ikka kirjutada! Praegusel toimetusel oli neile varuks kaks kirjutusülesannet. Esmalt moodustati grupid sünnikuupäeva järgi ning kirjutati üks vahva horoskoop. Siis jaguneti rühmadesse toimetuste kaupa. Vanade aegade meenutamiseks kirjutati koos artikkel etteantud teemadel ning need kirjatükid jõuavad nüüd ka teieni. Mõnusat lugemist!
Erialasoovitusi praegustele ja tulevastele ajakirjanikele
Magnus Puija, e22
Meribel Leppik, e23
Eliisabet Raju, e23
Paul Piirimäe, e23
Artur Tšužas, d23
Ats-Artur Ploomipuu, e22
Ajakirjanik on jumal. Tema töö on äärmiselt mitmekülgne, nõudlik ja tihti stressirohke. Tema amet on sedavõrd keerukas, et seda saab eraldi erialana õppidagi. Küll aga on üle aastate ikka ja jälle tõstatunud küsimus, kas hea ajakirjanik ei peaks õppima hoopis mõnd muud eriala, et oma tööpõllul võimalikult kvaliteetne tulemus saavutada. Nii otsustas Miilang käesolevas artiklis ajakirjaniku tööd pisut lahti mõtestada ning sedasi küsimusele oma vastus pakkuda. Enne vastamist on aga vajalik üldse selgeks teha, mis oskusi üks hea ajakirjanik vajab.
Elementaarsete oskuste alla kuulub kindlasti heebrea keele valdamine (vähemalt C2 tasemel). Samuti peaks ta omama doktorikraadi dendrokronoloogias ning korraliselt degusteerima kodumaiseid vägijooke. Lisaväärtuste hulka kuulub juba 7-aastaselt omandatud hobuste paaritamise oskus. Vajalikud on ka kogemus võõrvõimude monumentide demonteerimises ning võime täiuslikult eraldada munakollast munavalgest.
Poliitiliselt kallutatud ajakirjaniku töö nõuab lisaks kõigele muule ka oskust igas artiklis kajastada ka kõike muud maailmas valesti olevat. Eelnev töökogemus olgu omandatud naabrivalves (kasvõi teleskoobiga vastasmaja rõdult) ning eelistatult ka mõne vaenuliku riigi luureteenistuses.
Korralik ning endast lugupidav ajakirjanik peab soravalt ja oskuslikult valdama ka eesti keelt. See omakorda eeldab arusaama kvaliteetsest keelekasutusest, mida aitavad arendada näiteks eesti kirjanduse tippteosed „Mõmmi aabits” ja telefoniraamat. Lisaks soovitab Miilangu toimetus tulevasel ajakirjanikul lugeda läbi üks piiksuv vanniraamat vabal valikul.
Kõigest eelmainitust johtuvalt tuleb tõdeda, et mitte ainult ei peaks hea ajakirjanik õppima enne oma ametit mõnd muud eriala, vaid peaks juba sünnist saati olema seotud võimalikult suvaliste, juhuslike ning ebaharilike valdkondadega.
Valvekoerast moosini
Kadri Petersoo, e96
Triin Visnapuu-Sepp, d01
Helen Hint (Kirsipuu), d03
Pille Rinne, d03
Mariliis Vaks, d03
Keiu Virro, d03
Kas koolileht on kooli valvekoer? Kui kriitilised võivad olla leht ja selle kirjutajad? Kes on koolilehe omanik? Kas lehe omanik võib dikteerida, tsenseerida? Leht võiks olla vahend õpilastele, mille kaudu oma hääl ja arvamus kuuldavaks teha, tuua välja probleemid ning algatada muutusi.
Probleeme lahendada koolileht ei pruugi, aga probleemile tähelepanu juhtida saab ta küll. Ka kirjutamata lood on osa koolilehest. Koolilehe toimetaja, kes läheb juhtkonnalt probleemi kohta aru pärima, ei pruugi sellega reaalse looni jõudagi, aga ehk paneb see mingi olulise seemne idanema. Kust jookseb protestimeelsuse ja argumenteerimisoskuse piir? Kriitiliste teemade käsitlemine meedias eeldab eetikat ning seda, et enne on proovitud probleemi kuidagi teistmoodi lahendada.
Liigume ilusamate teemade juurde. Koolileht on mäludokument, kroonika. Fotod näitavad olustikku, tekstid seda, mida on oluliseks peetud. Leht näitab koolielu aastal 1926, 1996, 2006, 2016 ja 2026. Lood näitavad inimesi ja hetki. Koolileht on võimalus avada veidi hirmutava õpetaja inimlikku poolt – näidata tema käekoti sisu või minna tema juurde koju sööma.
Aga isiklikul tasandil? Tegija tasandil? Seda väärtust on omajagu. See on võimalus eneseväljenduseks, uue teeotsa leidmiseks, aru saamiseks, kas kirjutamine võiks üleüldse inimesele sobida. Igal juhul õpetab ta tähtaegadest kinni pidamist ja sõnade seadmist. Koolilehes töötamine toob esile inimese tugevad küljed ning annab esimesed ristsed juhtimises ja erinevate inimestega päriselt koostöö tegemises. Ta õpetab, kuidas end ja teisi ilma hinneteta motiveerida. Teha midagi, mis on endale mõnus ja kasulik ning mis ehk teistelegi rõõmu võiks valmistada.
Näiteks vilistlane K. L. õppis kirjutama helgeid ja vägagi ilmalikke asju ühe valentinipäeva eri jaoks:
„Ma armastan moosi
ma armastan saia
armastan hullu moodi
su naeratust, laia.
Ma armastan päikest
Ma armastan pilvi
armastan läikest
säravaid silmi.
Ma armastan tuuli,
ma armastan õhku,
armastan huuli ja
suudlust sel õhtul.”
Ja siia oleks K. L.-i luule lõppenud, kui ei oleks sekkunud peatoimetaja.
„Ma armastan maiustada,
ma armastan suhkrutoosi,
küllap me lapsed ka
armastavad saia ja moosi.”
Seega, milline väärtus on koolil, kui tal pole koolilehte?
Mõttelind hetkes tuleb kinni püüda
Mihkel Eidast, a10
Liisa Kriipsalu, c10
Tuuli Pern, e00
Kertu Loide, e06
Tiina Tubli, e13
Johanna Adojaan, e13
Hanna Marrandi, e14
Sandra Võsaste, e15
Milline on parim aeg ja koht kirjutamiseks? Viimasel hetkel. Siis, kui oled piisavalt oodanud õiget aega, et pihta hakata, ja peatoimetaja nägu on juba unes ja koolis sulle kangastunud. Tihti näiteks Näljas (söögikoht 2012. aastal Rüütli tänaval – toim). Ruum peab olema inspireeriv! KoKoKo ajal, näiteks öösel õpetajate toas, samal ajal, kui Jürgenstein magab laua all. Või üldse öösel, kui pole võimalust aknast välja vahtida. Mõnikord vahetult pärast unetunde, kell 5 hommikul, kui pole ohtu, et keegi kirjutab või helistab.
Küljendaja Jürgen Laksu või Mihkel Eidasti kodus InDesigni failis, kui leht peaks juba valmis olema ja trükki minema. Ja vahel ka täiesti normaalsel ajal normaalses kohas, nagu oma toas koolilaua taga või Kohvipausis. Aga kui sul ei olnud arvutit, siis tuli minna linna teise otsa täditütre juurde, et seal suguvõsa ainsat moodsat arvutit kasutada. Uue aja rööprähklejad suudavad kribada ka bussis, rongis, Tallinna-Tartu maanteel… Kohalejõudmise aeg on hea kuklas tiksuv kell ja motivatsioon – selleks ajaks peab valmis saama! Hr Beieri soovituste põhjal ka liikudes (jalutades, bussis…).
Hilja öösel oma laua taga, klappidest muusika mängimas ja teised ammu magamas.
Romantilisemad hinged kirjutavad esialgu käsitsi märkmikku, küünlavalgel kohvikulaua taga või võrkkiiges. Hiljem on omaette proovikivi sõnu dešifreerida ja Google Docsi faili ümber kirjutada.
Parim hetk kirjutamiseks on siis, kui vaim peale tuleb. Siis tuleb kõik see must tekst kohe kuskile välja saada. Kuhu, see pole oluline. Pärast, näiteks hommikul ja kaine pilguga, tuleb kõik üle lugeda ja nii-öelda normaalseks tekstiks vormistada. Aga elu on õpetanud, et see mõttelind hetkes tuleb kinni püüda. Hiljem on näha, kas ta ka lendama hakkab või mitte.
Foto: Madli Maran
Hea žurnaali põhitunnused
Karmen Kukk, e16
Ester Asso, e16
Markus Laanoja, d17
Aadi Parhomenko, D19
Anette Ama, e20
Triinu Aru, e20
„Mina olen selle poolt, et paneme kõik kirja, mis vähegi tuleb, ja pärast otsustame.”
– 2017.–2023. aasta Miilangu toimetuste ajakirjanduslik kreedo
Milline on hea leht? Paberil. Aga ilmtingimata mitte. Kui öelda ajaleht, siis tuleb esimesena ikka paberleht meelde. Pole oluline, et ta viis päeva nädalas ilmuks, võib ju ka korra nädalas.
Ma loen kõige rohkem ERRi, sealt saab kõige selgemat infot. Aga mina seda enam eriti ei loe, sest minu lugemisharjumused on muutunud – kasutan hoopis seda funktsiooni, kus robot mulle teksti ette loeb. Hea leht peaks järelikult tehnoloogilise avangardiga sammu pidama.
Hästi toimetatud peab see leht kindlasti olema. Kui on ikka inetult kirjutatud, siis mina küll lugeda ei viitsi. Ja hea keelekasutus peaks olema, õigekiri ka. Mida sa ikka loed, kui inimene kirjutada ei mõista?
Minu meelest Miilang näiteks ei vasta ajalehe kriteeriumitele, see on ikka pigem ajakiri. Ta on selline „koolikiri”.
Kõige parem leht on see, mida inimesed tahavad lugeda. Kui 10 minutit pärast Miilangu potsatamist valgesse võrekasti on mõned numbrid endiselt alles, on midagi nihu läinud. Või kui järgmises vahetunnis aatriumlased mandalat ei värvi või õpetajate tsitaate ei loe või ei uuri, milline kohuke tõesti kõige parem on. Kehv on ka siis, kui järgmisel nädalal keegi ei meenuta, et Miilangus oli ikka nii põnev lugu, et kas sinagi lugesid?
Ma hakkasin lihtsalt mõtlema selle sisu peale. See ju mõjutab väga palju, aga mis teie mõtted sellega seoses on? Eks koostöö olegi hea ajalehe alus, mõnus lugemine sünnib siis, kui osad moodustavad ühtse terviku.
Vahest on ikkagi vajalik, et oleks võimalikult lai teemade ring, et igaühel midagi lugeda oleks. Huvitavad ja loomingulised eksperimendid, karikatuurid, luuletused, kõik-kõik-kõik olgu esindatud. Samal ajal täidab hea ajaleht oma rolli ühiskondliku neljanda võimuna – tähelepaneliku valvekoerana, kasutades oma võimu selleks, et näidata, milline elu ikkagi päriselt on.
Minule näiteks meeldivad need ajalehed, kus on ristsõnad. Siuke hea ja suur ristsõna, mitte mingi väike ja mõttetu – terve leht olgu ikka täis! Näiteks Eesti Ekspressis on head ristsõnad. Neid koomikseid… no ma ei tea, kas keegi neid päriselt loeb. Lapsed võib-olla. Kui loevadki, siis tore, et neile ka midagi on.
Paratamatult hea Miilang või leht üldse on see, mis on lõbus. Olgu ta siis anekdoot või eksperiment, aga ainult tõsistest asjadest ei jaksa ka kirjutada.
Trükilõhn või lai kättesaadavus?
Madli Maran, C21
Kirke Karolin Tark, C22
Lukas Müürsepp, B22
Karin Pärtelpoeg, E22
Agnes Peitel, a22
Selle õppeaasta jooksul on Miilangu toimetus asunud aina usinamalt panustama meie koolilehe veebiväljaande arendamisse. Värskelt ametisse nimetatud veebitoimetus näeb muuhulgas kurja vaeva ka veebiväljaande reklaamimisega. Siiski kipuvad trükisoojad paberlehed aatriumist kiiremini kaduma, kui veebilehe lugejanumbrid kasvada jõuavad. Kas selle põhjuseks võib olla pelgalt harjumus või peitub paberlehes eriline lugemakutsuv vägi, millega veebiväljaanne konkureerida ei suuda?
Trükisoe on siinkohal väga oluline märksõna. Värske trükilõhn ja paberikrabin muudavad lugemiskogemuse kahtlemata palju isiklikumaks ja meeldejäävamaks. Lisaks kuulub Miilangu paberleht HTG pika ajalooga traditsioonide hulka ja selle ilmumine on omamoodi aastast aastasse kanduv déjà-vu hetk. Erinevalt veebiväljaandest on Miilangu paberleht piiratud tiraažiga, mis muudab selle entusiastlikumate lugemishuviliste silmis hinnaliseks kollektsioneerimise objektiks.
Veebiväljaandel on omalt poolt vastu panna eelkõige vahetumad emotsioonid värviliste fotode näol ja laiem kättesaadavus. Vilistlastele, kes enam vahetunnis Miilangut lehitseda ei saa, on see heaks võimaluseks end koolieluga kurssi viia ja oma järelkäijate tegemistele kaasa elada. Järgmiseks sammuks võiks olla Miilangu äpp (Tähelepanu, kümnendikud, tegu on potentsiaalse UPT teemaga!).
Ratsionaalsest ja kalkuleerivast vaatepunktist lähtudes saab lisada veel veebiväljaande keskkonnasäästlikkuse ja selle, et erinevalt paberlehest ei kaasne veebiväljaande publitseerimisega rahalist kulu.
Paberlehe kasuks räägib veel arutelu käigus ilmsiks tulnud mõte „Paberlehte lugedes paistab inimene targem välja kui telefoni silmitsedes.”
Foto: Madli Maran
Kommentaarid