Linda Tarto käib Treffneri 12.d klassis. Esimese korraga Linda silma ei torkagi, aga sihid ning tõekspidamised on tal kindlad. See on neiu, kes on samaaegselt nii siiras ja sõbralik kui ka tasakaalukas ja kindlameelne.
Sa oled väga eeskujulik õpilane. Seda on maininud nii sinu sõbrad Elo Tuule Järv, Helen Kasemaa ja Kristjan Kaldmaa kui ka klassijuhataja Ljubov Titova. Mis teeb sinust hea õpilase? Mis sulle õppimise juures kõige raskem tundub?
Jah, ma õpin hästi. See on ainus asi, mida võin kindlalt väita. Mul on õnneks vedanud, et mul on keskendumisvõime olemas, väga püsimatu ma ei ole. Olen rahulik ja suudan ühe koha peal istuda. Minu jaoks on kõige suurem probleem see, kui ma pean õppima midagi, mis mind ei huvita ja mille kohta ma tean, et tulevikus selle asjaga ma ei tegele. Mõnes mõttes on see vale, et õpin seda, mis mind ei huvita. Samas on mul ikkagi tunne, et peaksin selle hea hinde kätte saama. Ma üritan asjast aru saada, mitte lihtsalt tuupida. Treffner on selles suhtes hea kool, et tekitab ainete vastu huvi.
Kuidas sa aja maha võtad ja koolist, tegemistest puhkad?
Üks võimalus on lihtsalt kodus olla, kuulata muusikat, vaadata telerit või filme. Kõige parem lõõgastus on aga alati keskkonnavahetus, kodust üldse välja saada. Tavaliselt käin siis sõpradega väljas. Käime näieks Genklubis või Jazzklubis kontsertidel. Tartus erinevaid üritusi ikka jagub. Vahel käime ka lihtsalt niisama pubides. Klubid mulle eriti ei meeldi. Taas puhkamisest rääkides oleks muidugi kõige ideaalsem, kui saaks päris ära, kuskile loodusesse või teise linna. Vahel käimegi näiteks Viljandis.
Sa oled viimastel aastatel igal suvel folkfestivalidel käinud. Mis sind sinna tõmbab?
Huvi folgi vastu tekkis paar aastat tagasi Viru folgil. Peas käis lihtsalt klõps ära ja folkmuusika hakkas mulle tohutult meeldima. Sain aru, et see on midagi, mida tahaksin elu lõpuni nautida. Festivalil käimine on juba omaette väga tore kogemus, võimalus täiesti teise keskkonda minna. Eestis on folkmuusika väga kõrgel tasemel. Mind tõmbabki kõige rohkem muusika, kuigi melu ja inimesed on ka toredad. Enamasti meeldivad mulle rütmid. Näiteks folgil on tihti olnud Aafrika, India ja Pärsia bände. Sealsete maade rütmid on eriti paeluvad. Folkmuusika on kuidagi siiralt elulähedane. Popmuusikast ei leia tavaliselt väga originaalseid sõnu, nad ei tundu siirad. Seaded on ka väga huvitavad. Eriti tore on see, kui võetakse vana regilaul ja pannakse see moodsasse konteksti, siis on tulemus eriti hea. Tõeline muusikaline elamus, elu muutev kogemus. Kui saad selle folgipisiku kätte, siis ei lõpetagi seal käimist.
Töötasid Võsul käsitööpoes. Mida see töö endast kujutas? Mida sa õppisid?
Meil on Võsul suvila, sellepärast sinna ka sattusin. Töötasin eelkõige ikkagi selleks, et taskuraha teenida. Folkfestivalidel käies kulub mul alati väga palju raha ja sellepärast pean suvel tööl käima. Olin müüja, aga enam ma seal ei tööta. Õppisin teenindamist ja seda, kuidas inimestega suhelda. Seal käis palju välismaalasi, kellega oli tore suhelda. [Muiates] Sain teada, et venelastel on tavaliselt kõige paksem rahakott.
Sa tegeled palju kunstiga. Kuidas sa kunstini jõudsid? Sündisid pliiats käes?
Praegu ma tegelikult ei tegelegi eriti kunstiga. Olen oma loomingulise poole kahjuks veidi unarusse jätnud. Aga kuidas ma selle juurde jõudsin? Olen lihtsalt joonistanud nii kaua, kui ma mäletan. Lapsena oli mu põhitegevus joonistamine, see pakkus kõige rohkem rõõmu, see tundus nii loomulik. Joonistuse ilu ei olnudki tähtis. Oluline oli puhas joonistamisrõõm. Mul oli vajadus kogu aeg joonistada. Teadsin, et isa portfellist saab alati paberit ja kui isa oli Tallinnas tööl, siis ma igatsesin teda just sellepärast, et temalt saaks paberit. Hiljem läksin Tartu Lastekunstikooli, sest joonistamine meeldis mulle lihtsalt nii tohutult. Nüüd, viimasel ajal, kui ma enam kunstikoolis ei käi, ei ole ma suuteline kooli kõrvalt piisavalt kunstiga tegelema. Seega praegu ei saa tegelikult öelda, et ma väga palju kunstiga tegeleksin.
Tõeline kunstihing: Oluline oli puhas joonistamisrõõm.
Kui kaua sa kunstikoolis käisid?
Käisin seal kuus aastat. Viiendas klassis läksin, lõpetasin üheksandas klassis. Käisin veel ühe aasta järelklassis ka, et edasi tegeleda. Seal anti loomingulisi ülesandeid ja sain lisaks nähtu kujutamisele ka oma ideid kujutada. Kui tahad tulevikus kunstnikuks saada, siis pead olema väga isikupärane, suutma oma ideid luua ja kujutada. Ma ei ole endas veel seda soont leidnud, aga ma arvan, et eks see tuleb ajaga. Ma eelkõige tunnengi, et mul jääb just elukogemusest vajaka. Näiteks väga noori romaanikirjanikke on ka väga vähe.
Meil on koolis oma kunstiring. Kas sa seal ka käid?
Pidevalt ma seal ei käi, aga kui on mingi õpituba, siis hiilin ka ligi, et midagi uut juurde õppida. Olen käinud animatsiooni ja grafiti õpitoas. See on ju nii hea võimalus õppida uut tehnikat, et kui ma ei läheks, siis oleks väga imelik.
Sa tegid oma humanitaarpraktika raames ühe animatsiooniklipi. Palun räägi sellest lähemalt.
Animatsiooni õpitoas oli ülesanne, et pidime filmi ise välja mõtlema ja ise selle ka teostama. Mul tuli mõte ja ma tegin selle ikkagi ära. See oli väga vaevaline ja raske, sest animatsioon on kõige tüütum asi, mida teha. See võtab tohutult aega. Tegin selle pooleldi joonisfilmina ja see tähendas, et pidin iga kaadri eraldi välja joonistama. Ühes sekundis on 45-60 kaadrit, seega juba ainuüksi minutilise filmi tegemine on väga mahukas töö. Ma joonistasin kaks blokki paberit mõlemalt poolt täis. Tulemus oli … no ma ei tea. Mu lähematele sõpradele meeldis, aga ma ei tea, kui palju see teisi kõnetab. Ise olin ma tegelikult rahul, et ma sellega ikkagi lõpuni läksin.
Millest sa oma filmi tegid?
Tegin animatsiooni sellest, kuidas kunstniku looming – figuur paberil – ärkab ellu. Ta tahab ise hakkama saada ja hakkab kunstiteose raamidest väljapääsu otsima. Lõpuks osutub see mõttetuks ja ei toimi.
Vaata Linda animatsiooni: http://www.youtube.com/watch?v=32AKUa3mdwo
Mis sind inspireerib?
Varem arvasin ma, et inspiratsioon peab tulema väga otsestest allikatest, loodusest või kellegi jutust, mõnest filmist. Nüüd arvan, et see tuleb täiesti suvaliselt. Kõik kogemused sulavad ühte ja mingil hetkel torkab mingisugune idee pähe, mingi pilt jookseb silme eest läbi. Täpset allikat ei saagi üles leida. Hiljem on siiski võimalik teatud seoseid näha. Vahel ongi nii, et teose tõlgendajad, näiteks kunstialaloolased, tunnevadki kunstnikku paremini kui ta ise.
Mida sa tulevikus teha kavatsed?
Ma teen praegu Eesti Kunstiakadeemiasse katseid. Kuna need katsed on suhteliselt karmid, siis veel ei tea, kuidas see kõik lõpeb. Minu jaoks on tähtis, et ma ei põeks tuleviku pärast liiga palju ja oskaksin arvestada seda, et elu võib ette visata täiesti seninägematuid võimalusi. Tegelikult ei tea kunagi ette, kuidas elus läheb. Võid näiteks kunstikoolist alustada ja lõpetada arstina. Kui ma kunstiakadeemiasse sisse ei saa, siis lähen näiteks Tartu Ülikooli inglise keelt õppima. Minu jaoks on oluline see, et ma saaksin õppida seda, mille vastu suurt huvi tunnen.
Kommentaarid