Puudelt on langenud esimesed jumekamad lehed, ujumisrõngast tuleb suvealguse õhk välja lasta ning uutel rebastel on selja taga esimene nädal gümnaasiumiharidust – on sügis! Ja milline oleks üks korralik Treffneri-sügis ilma sügispiknikuta?!

11. septembri päikeselisel hommikul oli Vanemuise teatri alumine parkla tuubil täis omnibusse, mis viisid viisteist Treffneri klassi Ahja jõe maalilisse ürgorgu. Seda päeva ootas pikisilmi just abituurium, kes oli eelnevalt piknikut pidanud Kassitoomel ja Emajõe ääres, kuid oli kuulnud lausa imejutte Taevaskojast! Muidugi polnud abituurium ainsana elevil – vaba päeva üle rõõmustasid nii õpilased kui õpetajad, sest pärast pikka suvepuhkust kohe täistuuridel tööle hakkamine nõuab omajagu harjumist ning üks vaba päev looduses annab ajule puhkust ja hingele rahu.

Traditsioonid-traditsioonid

Õpetaja Toomas Jürgenstein küsis saksa keele õpetajatelt üle bussivahekäigu: „Millal me viimati Taevaskojas käisime?“ Arutlusse laskudes jõuti arusaamale, et täpselt kolm aastat tagasi. Kolm just seetõttu, et iga treffnerist saaks oma gümnaasiumiaastate jooksul vähemalt ühe korra Taevaskoda külastada. Ülejäänud kaks aastat nauditakse loodust ja ilma Tartus.

Sügispikniku traditsioon on tegelikult pärit lausa 120 aasta tagant, kui Hugo Treffner isiklikult viis koolipoisid päevaks loodusse puhkama. Poisid viidi paadiga Emajõele ning hiljem kostitas papa Treffner neid hea ja paremaga. Katki jäänud traditsioon elustati taas 1996. aastal, kui kogu koolipere läks väljasõidule Raadi mõisa. Taevaskojale mindi esmakordselt 2000. aastal ning sellest ajast on see legendaarne.

Kuhu on kadunud Treffneri-piknik?

Kui meenutada kahe aasta tagust piknikut siinsamas Emajõe kaldal ja eelmist aastat Kassitoomel, siis erines Taevaskoda mõlemast märgatavalt mitte vaid paiga, vaid ka korralduse poolest: lennud olid eraldatud, toimus näidismäng ultimate frisbee’st ning traditsioonilised klassidevahelised sportmängud päädisid vaid köieveoga, kuigi peas olid paljud ette valmistunud ka kotijooksuks ja teatejooksuks ning muudeks sportmängudeks.

Kurdeti sedagi, et rebaseid kaasati tegevusse äärmiselt vähe. Muidugi on võrdlus näiteks 2011. aastaga ülekohtune, sest seda piknikut korraldas tollane 11.c, kes pidi piknikuga paralleelselt korraldama rebastele ka tutvumisürituse. Sellest hoolimata võiks abiturientide arvates rebastele pöörata rohkem tähelepanu juba piknikul, mitte vaid ristimise päeval. Samuti oleks olnud tore, kui rebastel oleks selleks päevaks olnud valmis ka klassilipp, kuna seda argipäevadel niisama ei näe.

Tekib küsimus, kas poleks õige taastada 2011. aasta idee ning anda sügispiknik mõne klassi korraldada? Ehk on vaja uut verd või teistsugust lähenemist pikniku formaadile?piknikupilt