Läbiv joon meie kooli loos on treffneristi massist eristava tunnusmärgi olemasolu, mis toimib ka staatuse sümbolina. Eesti ajaloole omaselt on kooli sümboolika arenenud ja muutunud, pidanud võõrvõimuga kohanduma, kuid lõpuks ikkagi püsima jäänud.
Treffneris, nagu paljudes teistes koolides, oli tavaks lasta abituuriumi alguse puhul sõrmus teha. Kuni 1997. aastani ei olnud selle kombega seotud kooli direktsioon, iga lend otsustas ise, kas ja missugune sõrmus peaks olema. Seepärast leidub Treffneri lõpusõrmustest erinäolisi variante, kahjuks on mudelite varieerumise tõttu raske nende ajaloost head ülevaadet saada.
Esimesel pildil on näha meie õppealajuhataja lõpusõrmus, mille disainiga tegeles Sirje Ruber, kes võttis eeskuju ühest vanast sõrmusest. Alles ülikoolis sai Aime Punga teada, et uhkusega kantud lõpusõrmus on disainilt peaaegu identne Treffneriga konkureeriva Tallinna Reaalkooli omaga.
Treffneri kooli värskelt huvijuhina tööle asunud Uve Saar pakkus välja koolisõrmuse, mis ei suurendaks ainult lendude ühtsustunnet, vaid terve koolipere kokkukuuluvust, luues kooli vilistlaste ja õpilaste võrgustiku, mille liikmed toetavad teineteist. Kasutati 1995. aasta lõpusõrmuse kavandit, mis sarnaneb klotseriga, kuid on igapäevaseks kandmiseks muudetud kergemaks ja tagasihoidlikumaks. Kooli- ja lõpusõrmus erinevad selle poolest, et koolisõrmus ei sümboliseeri ühe eluetapi lõppu, vaid kestvat olekut ja seda võib kanda juba rebasena. Treffneris täna ringi vaadates paistab, et koolisõrmuse kandmine on peaaegu et elementaarne, andes lootust, et seda traditsiooni hoitakse veel kaua au sees.
Üllataval kombel pole kooli lõpumärkide ajalugu keskmisele treffneristile kuigi tuttav, vaatamata asjaolule, et meie koolil on ainulaadne märgikollektsioon. Nimelt on Treffoonia üks väheseid, kui mitte ainus kool Eestis täieliku lõpumärkide koguga, mis on kasvanud 96 aasta jooksul. Enamiku neist annetas Konstantin Treffneri järeltulija ning kolmandiku andis koolile eksponeerimiseks vilistlane Indrek Ilomets, kes alustas kollektsioneerimisega juba gümnaasiumis.
Vanimad teadaolevad lõpumärgid, millele on iseloomulikud kahepäised kotkad ja kirillitsa, pärinevad aastatest 1916 ja 1917. Enne neid anti 1908. aastal välja märk kooli 25. juubeli puhul. Järgmise lennu lõpetamine lükkus Vabadussõja tõttu aasta edasi, kuid nüüdsest olid märgil ladinakeelsed tähed ja ka kotkas oli ühe pea kaotanud.
Eesti Vabariigi ajal toimunud koolikorraldusega seotud muudatused tõid kaasa ka muutused märkides. Koolireformi tagajärjel muutus gümnaasiumiaste viieklassiliseks ja tekkis kolm erinevat haru. Ei ole täpselt teada, mida sümboliseerivad tähed „P“ ja „R“ .
Kui kuni 1928nda aastani domineerib (teadmiste)tule motiiv, tekib peale seda lõpumärgile öökull. Kuid 1938.aastal võime näha, kuidas tarkuselinnust on ajapikku arenenud suitsupääsuke, mis sümboliseerib treffneristile omast patriotismi, mis tuli nii selgelt välja ka siis, kui oli vaja kodumaa eest sõtta minna.
Nõukogude ajal oli Tartu 1. Keskkooli lõpumärgi standard tuletatud 1938. aasta märgist, kuid 74. lend tahtis originaalmärki võimalikult täpselt kopeerida. See tähendas ka sinimustvalget värvikombinatsiooni, mis oli kommunistlikule valitsusele vastumeelne. Nõuti, et algne versioon asendataks poliitiliselt korrektse variandiga.
Alates 1957. aastast pidid kõik lõpumärgid ühesugused olema, välimuselt meenutasid veel veidi eestiaegset suitsupääsukesega märki, kuid aastaarvu alla ilmus koolimaja fassaad. Võimla 100. aastapäeval väljastati atleeti kujutav märk, millele on kirjutatud kooli tollase nime kõrvale ka Hugo Treffneri Gümnaasium, näidates, et kooli õpilastel ja õpetajatel ei läinud ka survestava võõrvõimu all meelest, kus asuvad nende kooli juured.
Kommentaarid