Viimases Miilangu suure venna ehk Tartu Tudengi numbris kajastati eksperimenti „Nädal ilma internetita“. Päevade kaupa kirjeldas reporter oma sessiaegset nädalat. Artikkel oli meeleolukas ning ärgitas kaasamõtlema ja -tundma. Internetivaba nädala jooksul kohtus ta korduvalt oma sõpradega silmast silma ja luges läbi F. Dostojevski „Idioodi“.
Olen viimasel ajal järjest enam tundnud teatavat sõltuvust sotsiaalmeediast. Suudan end väga napilt 24 tunniks sundida interneti- ja telefonivabaks. Mul on tunne justkui jääksin ma millestki väga ilma. Viivi Luik kõneleb teoses „Ma olen raamat“ arvutist ning sellest, kuidas ta tunneb, et arvutil on võime inimest vangistada. Ma ei ütle, et Facebook oleks iseenesest kurjast või et „e-sporti“ armastavad noored aega raiskavad. Ka ei poolda ma arvutivastast dogmaatilisust, vaid vastupidi: hindan inimesi, kes oskavad tehnikat kasutada kui tööriista.
Ent ometigi tõstatan enese ja ka teie jaoks küsimuse, kas me ajanappus ei jää teinekord mitte liiga kaua Facebookis veedetud aja taha. Või ehk võttis viimane blogi sissekanne või Tumblri update tegelikult kogu õppimiseks mõeldud õhtu ära? Kajastame käesolevas Miilangus HTG võrgupidu ning arutame selle üle, milline võiks olla Treffneri nägu sotsiaalvõrgustikus: milline koduleht ja mida jagada meie Facebooki grupis. Nendin, et need teemad on meie igapäevaste toimetamiste juures väga olulised ning just seetõttu võiks rohkem mõelda sellele, mismoodi mõjutab virtuaalsus meie reaalset elu. Usun, et kui me ühel hetkel avastame, et kõik on segamini – reaalsus ja virtuaalsus, on aeg teha paus ning lugeda läbi üks hea raamat.
Soovin, et me oskaksime hinnata virtuaalse maailma mõju ja olemust, ei unustaks sealjuures läheneva kevade nautimist looduses ning et UPT ei jääks vingete Youtube’i videote tõttu hooletusse.