Rahvusvahelisel naljapäeval, 1. aprillil esilinastus HTG auditooriumis Treffneri kooli tutvustav lühidokumentaal. Pooletunnise üllitise autoriteks on abituriendid Tambet Aru ja Patrick Joan Thompson, kelle jaoks on see esimene teos dokumentaalfilmi žanrist. Et saada veidi targemaks ja poiste tööle hinnang anda, heitsin ka ise lühidokumentaalile pilgu peale.
Enne kui film auditooriumis alata jõudis, selgitasid noormehed, et film on produtseeritud UPT raames ning põhiliseks murekohaks selle tegemise-valmimise juures oli ajanappus. Vaatajaskond oli suur – ilmselt loodeti näha, millega kooli peal huumorimeele poolest tuntud mehepojad on hakkama saanud. Kahjuks pidid šarži ootanud publikuliikmed pettuma ning kodu poole hoopis peas kummitavate aastaarvudega astuma.
Mis siis valesti läks?
Poiste idee teha lühifilm meie koolist on igati paslik, sest äsja 130 aastaseks saanud pika ajalooga Treffneri gümnaasiumist polnudki keegi veel filmimaterjali tootnud. Veidi guugeldades selgus, et näiteks Miina Härma Gümnaasiumil aga oli juba ammu enne meid oma kooli promov lühifilm. Isiklikku hinnangut andes on Härma kooli video õnnestunum, sest oluline ülevaade on selles edasi antud vaid kolme minutiga ja sellest piisab täielikult. Seevastu tutvustab T. Aru ja P.J Thompsoni lühifilm Treffneri kooli väga põhjalikult – faktipuru jätkub rohkem kui küllalt. Aastaarvud ründavad vaatajat nii kooli huvijuhi
U. Saare monoloogidest kui ka üles filmitud infotahvlitest. Filmi visuaalpool keskendubki põhiliselt infotahvlitele ja monoloogidele. Sellise lahenduse puhul ei toeta tekst ja sisu teineteist üldse ja lõpptulemus on vaatajale peaaegu sama igav kui nõukogudeaegne Vremja (sellele järgnes aga vähemalt mängufilm).
Siiski-siiski, lootust on!
Olgu kriitikaga kuidas on, filmis leidus ka positiivseid aspekte. Koorijuhi
Ü. Keerbergi ja ajalooõpetaja A. Ristikivi etteasted olid hästi välja kukkunud – neist õhkus pühendumust ja kirge ning need omadused teevad ka kõige igavama süžee talutavaks. Oluline asjaoluks on ikkagi see, et tegu oli praktilise tööga, mis seadis noormeestele nii vormilisi kui ka ajalisi piiranguid. Ilmselt sel põhjusel ei olnudki lõpptulemus päris selline nagu loodeti.
Järgmine kord juba paremini…
See arvustuskolumn ei ole selleks, et noormeestele kaikaid kodarasse loopida, vaid ikka pigem selleks, et konstruktiivset kriitikat anda. Olen igati selle poolt, et poisid kindlasti filmivallas jätkaksid ja olen kindel, et ühel päeval on nad Treffneri vilistlaste seas oma Nüganenid. Veel tuleks välja tuua see, et noormeestel õnnestus kolmekümne minutiga kokku võtta kogu meie kooli ajalugu, no kuulge, see on ikkagi 130 aastat!
Kaader filmist: Uve Saar kõneleb kooliajaloost.
Kommentaarid