Sellel aastal lõpetavad 12.d klassis kolm Annit: Jürgenson, Voll ja Adamson. Kõigil on ambitsioonikad tulevikuplaanid ning mälestustepagas gümnaasiumiaastatest Treffneris.

Annid vasakult: Jürgenson, Adamson ja Voll.

Anni Voll

Anni Voll on minu vanem õde, mistõttu on teda natuke raske portreerida. Umbes nagu siis, kui pead kaugemale astuma taiesest, et seda tõeliselt näha. Tihti on nii, et töö tundub järsku kuidagi võõras ja teistsugune. Nii on ka Anniga: olen juba liiga detailidesse laskunud, ent ehk on suurema pildi nägemiseks kasulik sammuke tagasi astuda.

Anni on kastanpruunide juuste ja selgete suurte silmadega Viljandi tüdruk, kes jõudis Treffnerisse alles 11.klassis. Iseloomult on ta tõsine ja mõistev, lisaks tunnistab, et kipub vahel liialdama. Näiteks uue spordialaga alustades koondab ta kogu energia sellele ja unustab kõik muu. See omadus on tegelikult suurepärane eesmärkide saavutamiseks: sihikindluse ja täieliku pühendumisega muutuvad ka võimatud unistused võimalikuks. Karjääriredelil üles ronimist aeglustavateks isikuomaduseks võib pidada tagasihoidlikust ning vastumeelsust enda enesehinnangu upitamisele. See käib lihtsalt Anni põhimõtete vastu – tema jaoks on ebasümpaatsed ülespuhutud inimesed, kes iga hinna eest üritavad maailmale näidata, kui võimekad nad on. Ta mõistab, et oskus ennast müüa on tänapäeva konkureerivas töömaailmas oluline, ent loodab leida teistsuguse viisi läbilöömiseks.

Proovime kõike!

Anni ei ole kunagi valinud hobisid eesmärgiga CV-d vürtsitada, vaid on katsetanud just neid alasid, mis talle päriselt huvi pakuvad. Nii on ta jõudnud proovida balletti, luuletamist kui ka pilatest. On ka selliseid huvisid, mis on püsinud kogu elu, näiteks armastus raamatute vastu. See sai alguse juba lapseeas, kui Anni avastas raamatutes leiduva alternatiivse maailma. Ta võis päevade kaupa lugeda, panemata tähele, mis ta ümber toimub. Bookaholicu raamatusoovitus on Arundhati Roy “Väikeste asjade jumal”.

Kunstiteraapia

„Kunst on teraapia, võimalus oma pulbitsev sisemaailm paberile panna ja seda teistega jagada,“ räägib Anni, kes käis Viljandis kunstiringis ning hiljem kunstikoolis. Hetkel käib ta enda mõttemaailma ja tundeid paberile valamas kooli kunstitrennis. Tõelise kunsti tegemiseks on vaja inspiratsiooni, seda ahhaa!-hetke, kahjuks peab aga tõdema, et väga tihti jäävad ideed vaid sketchbooki tasemele. Anni joonistamisstiil pole väga eklektiline, ta eelistab puhtaid jooni. Imetleb Modiglianit ja Max Ernsti oma psühhedeelsete taiestega. Oma inspiratsiooni ammutab inimestest, nende vahelistest suhtetest ja käitumisest.

Gurmaan

Anni on tõeline foodie: ta armastab katsetada erinevate taimetoiduretseptidega. Ka siis, kui ma teda meie armsas Annelinna köögis intervjueerin, serveerib ta mulle latet ja spirulina- kaarobitrühvleid, mis on lihtsalt imemaitsvad!
„Minu arvates on palju rohkem võimalusi kui jahukaste ja keedukartulid,“ räägib ta eestlaste toidukultuurist. Taimetoitlasena paneb ta rõhku värskele; just selle tõttu hooldab ta ka maakodus oma peenart, kus kasvab kõiksugu põnevaid taimigoij-marjadest muskaatkõrvitsateni.
Tüdruku unistuseks on ühel päeval anda välja oma kokaraamat, millega saaks propageerida Annile südamelähedast teemat – tervislikku eluviisi.

Mida toob homne?

Võimalustele väga avatud Anni proovib mitmele poole nii välismaale kui eesti ülikoolidesse, aga lõpliku otsuse teeb peale tulemuste teadasaamist.
„See on kohutavalt põnev- kogu mu elu on olnud alati kindel ja reglementeeritud, alati on olnud teada, mis edasi saab; praegusel hetkel ma naudin seda, et ma ei tea täpselt, kus ma aasta pärast olen,“ jagab Anni oma elevust. Aga, et natuke teistele aimu anda, ütleb ta, et tahaks õppida midagi loomingulist ja silmaringi avardavat: valikus on disainerialad, antropoloogia, ajalugu ja psühholoogia.

HTG – õige valik

Treffnerisse tulemise kohta ütleb Anni: “Ma arvan, et see oli parim valik, olenemata sellest, et alguses oli tohutult raske ning mind valdasid nii-öelda minnalaskmismeeleolud. Treffner kasvatas mind inimeseks, võib-olla olen ma nüüd tõsisem ja näen paremini maailma valupunkte.“
Soovitus treffneristidele: “Lõpetaga võidujooks teistega ning üllatage oma tulemustega hoopis iseennast! Oma elu teiste järgi sättimine viib lõpuks enesekaotamiseni.”

Anni Jürgenson

Värskelt veneetsiast

Istume hubases Werneris, taustaks mängib tasane ja mõnus muusika, õhus on mõrkjasmagus kohviaroom. Minu vastas on alles paari päeva eest Veneetsiast tagasi jõudnud Anni Jürgenson: moeblogija, trendiseadja, modell ning firmaomanik. Äärmiselt tegus ja edukas noor!
Anni välimus on haldjalik- mõtlike silmi, nurgelist nägu ja kõrgeid põsesarnu raamivad heledad, armsalt kräsus lokid. Koolis ei torka tihti musta riietatud tüdruk väga kergelt silma, kuid see on mõistetav – kool ei ole tema lava. Oma tähesära saab Anni Vogue’le poseerides või Diesel’i kollektsioone poodiumil esitledes.

Juhuste jada

Kõik sai alguse seitsmendas klassis, kui Anni tegi otsuse blogimist alustada. Ajastus oli suurepärane, just siis oli blogide hiilgeaeg. Uue ja populaarsust koguva nähtusena oli veebipäevikuid üsna vähe ning inimeste huvi selle võrra suurem. Tänu Anni silmatorkavale stiilitunnetusele kasvas lugejaskond jõudsalt. Jalg juba moemaailma ukse vahel, oli modellindusse sattumine mõnevõrra kergem. Modellitöö kasvatas enesekindlust ning lõi suurepäraseid võimalusi silmaringi avardamiseks. Üldiselt kohusetundlikule Annile on spontaansete otsuste tegemine alati olnud teretulnud väljakutse. Selle ametiga kaasnevad just sellised viimase minuti reisid, millega omakorda kaasneb parajalt ärevust ja eneseületust – ideaalne!

Maailma vallutamine

Kõige rohkem naudib Anni Pariisis veedetud aega. Nüüd on ta oma lemmiklinnas viibinud juba kümneid kordi ning on õppinud hindama Pariisi rütmi ja (kohviku)kultuuri. Täpselt vastupidised tunded valdasid Annit pärast kuue nädalast Jaapani reisi. Tüdrukut tabas Tokyos kultuurišokk: ruumikitsikus ja inimesterohkus mõjusid tasakaalukale ja hea enesevalitusega Annile raskelt. Kokkuvõttes oli reis muidugi hariv ja omapärane kogemus, ent tõestas, et maailm võib ka kogenud seiklejat üllatada. Annil on kindel plaan muude kohtade seas ka Berliini ning Belgia linna Antwerpenit ja selle moekoole külastada.

Kunstikriitik

Reisidel olles käib Anni võimalusel alati kunstimuuseumites- ja galeriides. Kogemustega on tekkinud ka kriitikameel, mis aitab mõnikord reaalsusega kontakti kaotavas kunstimaailmas sisukal ja sisutul vahet teha. Tihedas graafikus leiab ta aega „galeriide pühapäevadeks“ Tallinnas. Praegu soovitaks ta Kumusse vaatama minna näitust „Elektromagnetiline. Põhjamaade moodne kunst 1918–1931” ning Mikkeli muuseumis „Kuldaja värvid. Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonist”.
Anni käis ka ise Tartu Lastekunstikoolis ning juhul, kui tekib vaba hetk ja motivatsioon, joonistab praegugi; näiteks võis tema UPT raames valminud näitust hiljuti näha kooli seintel.

Kas me peame alati valima?

Lisaks koolivälistele tegevustele on Annil ka õppetöös alati hästi läinud ning ta peab head haridust väga tähtsaks. Seetõttu oli ta šokeeritud, kui talle kümnendas klassis, tema modellikarjääri alguses, öeldi, et ta ei saa käia korraga Treffneris ja olla edukas modell. Endalegi üllatuseks esines ta suurepäraselt arvestustel, millele eelnenud nädala ta töö tõttu koolist puudus. Peale seda ei ole ta tundnud, et peab kahe vahel valima, ta saab mõlemaga hakkama. Säh!
Anni tunneb, et on gümnaasiumis täiskasvanulikumaks saanud ja oma isiksust arendanud. Samas on tal kahju, et pole jõudnud kõiki tundma õppida. Treffneris pole inimeste vahel vaenulikkust, pigem on see kool hea koht mõttekaaslaste kohtamiseks, leiab Anni. “Ärge jätke muid tegevusi kooli kõrvalt soiku,” annab ta nõu kaastreffneristidele, olles ise suurepäraseks näiteks, kuidas huvidele ja annetele keskendumine end ära tasub. Tuleviku kohta ütleb Anni, et kavatseb võtta vaba aasta ja vaadata, mis see endaga kaasa toob. Peale seda läheb ta tõenäoliselt õppima midagi loomingulist nagu ehtekunst või kunstiajalugu. Eks näis, mida uut ja huvitavat elu Annile pakub!

Anni Adamson

Positiivne anni adamson

Juba esimesel kohtumisel kujutan ette, kuidas Anni, sinisilmne tugev eesti naine, vihub rahvariietes tantsu lüüa. Õigpea jõuan järeldusele, et just selline peabki õige rahvatantsija olema! Märkasin kohe ka tema optimismistlikku naeratust.
Vestluse käigus tuligi välja, et Anni on positiivse ellusuhtumisega humanitaar, ta suudab ka raskustes naeratuse välja võluda. Ta on stabiilne usaldusväärne inimene, kellele võivad toetuda nii sõbrad kui ka trennikaaslased ning ta ei karda võtta enda peale vastutust või juhtimist.

Tantsides ja keereldes läbi koolitee

Anni, kes on tantsinud ühtekokku juba 12 aastat, on Lea Tantsutrupi üks staažikamaid liikmeid ning ka rühmavanem. Viimasena nimetatud ametiga kaasnevad klassijuhatajaga sarnased kohustused, millele lisaks annab ta ka õpetajale iseloomulikke järelaitamistunde hädasolijatele. On ilmselge, et selle kohusekoorma all on raske ning tekib tunne, et ei jaksa, kuid tüdruk leiab sõpradelt ja tuttavatelt toetust ning rühib edasi eesmärgi poole. Ta nendib, et sellises olukorras on ajaplaneerimine väga oluline oskus.

Kurss kullale!

Kui Anni õde Treffneri kullaga lõpetas, seadis ta sellega lati kõrgele. Kuigi rebasena paistis eesmärk tõelise eneseületusena, tundub praegu, et Anni just selle suunas liigubki. Neile, kes samuti plaanivad kullale sihtida, annab ta nõu: „Kui seda liiga palju tahta, siis see ei pruugi tulla. Ülepõdemisega tekitad endale lihtsalt lisastressi ning saad lõpuks vastupidise efekti soovitule. Seega tuleb asja rahulikult võtta, ent ei tohi unustada enesedistsipliini”. Jut see aitas Annil sihile jõuda. Peale viite ülalhoidmise proovis ta ka kätt olümpiaadidel, kus paistis ta silma enim saksa ja eesti keeles. Tänu edule olümpiaadidel on tal kindel koht Tartu ülikoolis – turvaline alternatiiv, mis vähendab hirmu tuleviku ees.

Mida toob homne ja mis jäi eilsesse?

Erinevalt paljudest abiturentidest teab Anni täpselt, mida ta teha tahab: temast saab õiguspsühholoog. Peres on kalduvus juristiameti poole ning ka tema otsustas mustrit jätkata, lisades sellele veidi omapära. Esmane ülikoolivalik on Saksamaal, ent on olemas ka võimalus, et aasta pärast võib Annit kohata Tartu Ülikooli koridorides.
Kui karjääri- ja haridusalased plaanid kõrvale jätta, näeb Anni end kaugemas tulevikus pereinimesena Tartus. Lisaks pere ja kodu loomise tahaks ta elu jooksul jõuda ka igasse Euroopa riiki.
Õpetajatest jäävad Annile enim meelde Aare Ristikivi, kelle tunnis muutus ajalugu selgeks ja huvitavaks, ning Toomas Jürgenstein, kes pani teda maailma teise nurga alt vaatama.
Anni teeb ka veidi vaoshoitud kriitikat, nimelt leiab ta, et humanitaaraineid ei hinnata piisavalt ja humanitaarõpilasi peaks rohkem väärtustama. Ehk peaks sellele suhtumisprobleemile, mida enamjaolt ignoreeritakse, lahendust otsima?