19.- 31. märtsil toimus toimus nüüdseks olümpialinnas Sotšis alla 19-aastaste neidude jalgpalliturniir, mida külastas ka meie kodumaa naiskond, kuhu kuulun ka mina. Enamik ajast kulus küll spordile, kuid sai siiski ka ümbruskonda uudistatud ja kultuuriõhtutel käidud.
Tegemist on igal aastal toimuva U19 (st võistlejad on vanuses 19 ja alla, toim.) turniiriga “Kuban Spring”, kust võtavad osa 12 riiki üle maailma. Eesti jaoks oli 2014. aasta juba uhke viies kord.
Mängisime kuus mängu, millest täpselt pooltes suutsime vastased alistada. Võidud saime Sloveenialt ning Iraanilt. Kaotust pidime tunnistama Ukrainale, USA-le ja kohamängus Rumeeniale, kes napsas viienda koha, seega meie lõpetasime positiivsel kuuendal kohal.
Ära võiks märkida iraanlannade usukombeid järgiva riietuse: neiud mängisid ülepõlve spordipükste, pikkade varrukatega pluusi ning vaid nägu nähtavale jätva pearätiga.
Igast kohtumisest saime kuhjaga kogemusi ning suutsime nii mõndagi välismaa peatreenerit oma hea mänguoskusega üllatada.
Hotellikompleks
Me ööbisime hotellikompleksis Sputnik. Seal oli kõrge 20-korruseline ööbimishoone, terve suur söögimaja, jõusaali- ja basseinihoone, suur palmidega park ja palju muud uhket ning huvitavat.
Päikeselise ilmaga saime jalgupidi Mustas meres solberdada ja otsida põnevaid kivisid ning karpe. Kord käisime vee ääres ka pimedaga: tähistaevas, valgelt vahutavad lained vastu kallast loksumas, karge mereõhk ja meeldiv seltskond. See kõik moodustas harmoonia, mis püsib veel kaua meeles. Seal oli imeline.
Kultuuriõhtud
Nagu “Kuban Springi” turniilil kombeks on, toimub võistlustenädala jooksul mitu õhtut, kus kõik naiskonnad saavad lõbusalt koos aega veeta.
Iga riik peab ette valmistama enda kodumaad tutvustava jameelelahutust pakkuva etteaste. Meie kombineerisime vägeva etteaste, mis hõlmas kaerajaani, laulu “Mul on üks tore tädi” ja jenkat, popmuusikat ning kaasahaaravaid tantsusamme. (Neid saab YouTubest vaadata.)
Hotell- staadion- hotell
Hotellialadelt välismaailma uurima minna meil eriti aega polnud. Küll aga andsid võimaluse ümbrust observeerida veerandtunnised sõidud staadionile
Loodus oli Sotšis Eesti omast kõigest kohati erinev. Meid ümbritsesid lauged (ent siiski kõrged) mäed, mida katsid kevadiselt raagus olevatest puudest iidsed võimsad metsad. Tee ääres seisid väikesed mahajäetud külad ja ootasid nukralt oma maaga üheks saamise aega. Ohtralt erinevaid pigem kummalisi poode (nt. uksepood) ning ringisibivaid inimesi. Piirkond üldiselt paistis pigem madalamast klassist.
Sotši kui olümpialinn
Selle aasta alguses toimusid Sotšis taliolümpiamängud.
Esimeseks märgiks selle toimumisest olid juba lennukid, kus olid uhked ja silmatorkavad “SOCHI 2014” kirja ja kujundusega istmekatted. Lennujaam oli väga suurejooneline ning säras pimedas täies hiilguses. Samuti oli kesklinna ja lennujaama ümbrusesse juurde ehitatud uhkeid hotelle, poode, teid ja sildu.
Meie saime külastada olümpiaküla Rosat. See asus jõe ümber ning oli ehitatud Veneetsia stiilis. Ümberringi kõrgus palju tühjana seisvaid hotelle. Samuti olid seal klientuuritud peened ehte- ja riidekauplused. Ainuke aktiivsemalt töötav pood oli suveniiripood.
Nägime ka jäähalli, kahjuks sisse ei saanud.
Saladuskatte all võin mainida, et sinna ehitatakse juba praegu juurde Disneyland, mis valmib järgmisel aastal.
Väärt reisikogemus
Kogu üritus oli ülimalt tore ning me saime avardada oma silmaringi ja täiendada kogemustepagasit nii jalgpalli kui ka kultuuri võrra. Kuigi on hea olla tagasi oma kodus, lahkusime kõik väga raske südamega ning juba pikkisilmi järgmist aastat ootama jäädes.
Rõõmsad jalgpallurid: suud olid alatasa naerul
Kommentaarid