Veel viimaseid päevi on abituriendina 12.e klassi nimekirjas Anette Caroline Kõre – lühikest kasvu pikkade blondide juuste ja tagasihoidliku, ent tarmuka olemisega neiu. Ta on Eesti ainus vasakukäeline sportlaskja ja võitnud mitu juuniorite Eesti meistri kulda. Treffneris võitis neiu hõbemedali.

Anette Caroline kasvas üles Tartu külje all Räni külas, täpsemalt Kantri hotelli kõrvalmajas. Vastupidiselt nüüdsele tagasihoidlikkusele, ütleb Anette, et väiksena oli ta „hull laps”. „Olin see küla julge, kes tegi kõike, julges kõike ja tahtis kõike teha,” naerab Anette lapsepõlvemina meenutades. Kõrede perekonnas on lisaks Anettele ja tema vanematele üks noorem õde ja kaks venda – üks noorem, teine vanem. Isa töötab praegu Lätis ja on suurim vanglaehituse asjatundja, ema töötab reklaamierialal. Lapsepõlvest igatseb Anette kõige rohkem oma tolleaegset kodu ja sealseid sõpru.

Aabits ja poogen

Esimesse klassi läks Anette Tartu Veeriku Kooli. Põhikooliaega peab neiu keeruliseks, kuna poisid kiusasid teda tihti. “Ma arvan, et sellepärast ma vaiksemaks muutusingi,” mõtiskleb ta ise elule tagasi vaadates. Õnneks suurt armi see temale siiski ei jätnud. „Just nüüd käisin vana klassi kokkutulekul – no eks nad on kõik ikka samasugused. Mulle meeldib praegune klass rohkem, oluliselt intelligentsemat juttu ajavad.” Lisaks tavalisele koolile õppis Anette muusikakoolis üheksa aastat viiulit. „Ma sain viiuli küll selgeks, aga muusikuks ma saada ei taha. Mul ei ole nii head muusikalist kuulmist, kui viiulimänguks vaja oleks.” Sellegipoolest ta ei välista, et kunagi mõnes folkansamblis pilli kätte võtab.

Poogen vahetus tulirelvaga

Põhikoolis, enne kui laskmine oli jõudnud vallutada Anette südame, tegeles ta ratsutamise, siis ujumise, sulgpalli, iluvõimlemise ja isegi tennisega.
„Ujumises käisin võistlustel niimoodi, et teised olid juba viis minutit tagasi ära lõpetanud. Siis sain aru, et see ala vist ei sobi.” Sportlaskmisega hakkas Anette tegelema 7. klassis. Tema ema oli noorena samuti laskja ning treener on neil ühine. Viie aastase kogemuse järel on Anette võitnud mitmeid juuniorite klassi Eesti meistri kuldasid ning Balti karikal saavutanud teise koha. „Välismaal medaleid saada on tegelikult ikka kõvem tulemus kui Eesti meistrikatel kuld,” kommenteerib Anette ise oma saavutusi ning toob välja Leedu võistluse, kus osales seitse riiki ning tema pälvis seal kolmanda koha. Anette on ka ära teinud Eesti olümpialaskurile Anzela Voronovale.
Laskesport on kallis eriala. Oma relva sai Anette tänu Kaitseliidule, kes maksab kinni ka tema võistluskulud Euroopas. Veel kuulub laskevarustuse juurde riietus, mis peab vastama kõiksugu nõuetele kangatiheduse ja materjali osas. Ometi ei oskavat ükski laskja ilma vastava vormita tulirelvast lasta, kuna riietus pakub vajalikku toestust.
Praegu elab Anette lasketiirust 100 meetri kaugusel ning püüab käia võimalikult palju harjutamas. Kõige raskem laskespordi puhul on vaimne pinge. „Trennis võivad vahel tulla maailmatasemel tulemused, aga võistlustel on pinge nii suur, et ei tule teinekord midagi,” ohkab kogenud laskja. Ometi nendib ta, et trennis käimine ja võistlustel saavutatud edu teevad teda tõeliselt rõõmsaks.

Sihtmärk HTG – otse kümnesse!

Treffnerisse tulek oli Anette jaoks üsna loomulik sündmuste kulg, kuna põhikoolis olid hinded väga head. Neiu ise tunnistab, et Treffner on elule andnud uue vaate. „Põhikoolis ei olnud vaja palju õppida, hinded tulid kergelt. Treffneris sain aru, et tuleb tööd teha.” Laskesport ja Treffneris õppimine nõudsid vastastikku kompromisse. 12. klassis läksid Anettel võitlustulemused pisut alla, kuna ta pidas olulisemaks keskenduda koolile. Nüüd on ta jälle relva kätte võtnud ning valmistub suvisteks suurvõistlusteks.
Keskkoolis hakkasid teda huvitavama paljud erinevad ained, mis omakorda muutis edasised õpinguplaanid üsna segaseks ja otsustamise keeruliseks. Lapsepõlves tahtis Anette saada arstiks ning see mõte ei ole tema peast veel täielikult kadunud. „See mida ma kõige-kõige rohkem tahaksin teha on füüsiline antropoloogia,” tunnistab ta, kuid lisab, et Eestis pole seda praegu mõtet õppida. Sügisest plaanib Anette minna õppima hoopis geenitehnoloogiat.

Elujaatav suhtumine

Inimene peab Anette meelest tegema kõike seda, mida ta ise on tahtnud. Anette tahab elu jooksul reisida ning murda igavat elutsüklit, kus inimene sünnib, kasvab, saab lapsed ja sureb. „Kas inimese saatus ongi selline? Ma tunnen, et pean sinna tsüklisse ise midagi juurde panema, et mu elu oleks midagi erilisemat,” filosofeerib ta elumõtte üle. Iseennast näeb tüdruk tagasihoidliku ja omaetteolijana, ehkki talle meeldib ka sõpradega aega veeta. Ta peab end ambitsioonikaks ja on paljudes asjades perfektsionist. Edukaks saamine on Anette jaoks oluline. Elu valikutest kõneledes näeb Anette elus mitmeid variante. „Ühe võimaluse sulgumine ei tähenda, et ka teised sulguvad.” Ta ütleb, et iga kord ei peagi kõik õnnestuma, ei laskespordivõitlusel ega ka elus eneses. Anette oskab kõiges näha head kogemust.

Kodule lähedal: Anette elab lasketiirust 100 meetri kaugusel.