Juunikuu õhtu. Aasta 2014. Tegin kannu teed. Rohelist. Lasin mõtted uitama. Põhjus: üks lõpp.
Mis soost on Sipsik? Mis värvi olid Hamleti silmad? Mitu närvirakku kaotan, seistes klassi ees 75 minutit? Miks talve algust kuulutav mu ninale maandunud esimene lumehelves teeb mind õnnelikumaks kui palgatõus? Mul pole vastusteid paljudele küsimustele. Me kõik elame mikside ja kuide ja oleksite maailmas ning püüame kohaneda, vastata, valemeid koostada ja ümber lükata, lihtsustada ja mida kõike veel. Keerulist keerulisemaks teha, latti kõrgemale ajada, et olla homme edukam kui täna – eesmärk on silmade ees ja hirmud pommitavad kuklas. Kas selleks siis õpimegi, et alati oleks õige vastus võtta ja elu edetabelites (pingi)naabrit edestada?
Õppimine teeb inimese ilusaks. Olen näinud. Õppiva inimese silmad säravad, sest ta kasutab oma aju sihtotstarbeliselt. See, mis inimese sees toimub, kui ta avastab enda või maailma kohta midagi uut, on ime. Kirjandite lugemine on mulle pakkunud tuhandeid võimalusi seda imet tabada. Olen õnnelik inimene, sest minuga on midagi oma maailmast jaganud sajad. Ja nii jõuangi tuumani: nii õppimiseks kui õpetamiseks, õnneks kui õnnetuseks, armastuseks kui vihkamiseks, rõõmuks kui kurbuseks on vaja teist inimest. On vaja nähtamatuid sidemeid ja võrgustkke, mis olid enne Orkutit ja Facebooki ning määrasid nii Vargamäe Andrese, Harry Potteri kui Meursault’ elu ning ilmutavad end mingil hetkel meie kõigi elus. Ühe päeva jooksul võin siira tänutunde või imetlusega mõelda nii oma isa, vanaema, Tammsaare, kolleegi, Arjen Robbeni kui mõne õpilase peale ning olla õnnelik.
Doris Kareva ühes luuletuses on rida: „Säält, kus on lähedus, ei saagi minna.“ Ometi läheme. Teeme südame kõvaks, neelame pisarad alla ja sulgeme selja taga ukse. Sest veerevale kivile ei kasva sammal, sest mujal on rohi rohelisem, sest raha paneb rattad käima. Läheme… ja võtame olulised inimesed mõtetes kaasa. Ikka selleks, et olla õnnelik. Ja kui tahta veel ilus ka olla – siis tuleb kindlasti minna ja ennast mujal ilusamaks õppida. 13. klassi ju pole.
Sisyphose kivi on meie jaoks, kes me sel kevadel Treffneri kooliga hüvasti jätame, mäest alla veerenud ja ootab üleslükkamist. Igale oma kivi. Start!