Kuuldes kooli peal nakatavalt rõõmsat naeru, võib aimata, et tegu on 12. a klassis õppiva Aana-Liisa Kastega. Kasvult pisike, kiirgab temast meeletus koguses rõõmu ja tegutsemistahet. Viimast kinnitab ka tema trükis avaldatud luulekogu „Kaotatud minad“ ning kirjavahetus Leelo Tunglaga.

„Aeg-ajalt saadan talle oma töid ja tema saadab mulle oma arvamuslugusid vastu. Hullult kummaline!“ imestab Aana oma kirjavahetuse üle Leelo Tunglaga. Elav kirjasuhtlus toimub ka Jelena Skulskajaga, kellega Aana käis Gruusias luulefestivalil. „Veider, kuidas juhuse läbi kohatud inimesed võivad mängida su elus nii suurt rolli.“
Aana on oma lapsepõlve veetnud Jõgeval. Nüüdki sõidab piiga aeg-ajalt, märkmik kotis, tagasi kodulinna, et ikka puhata, aeda rohida ning järgmiseks nädalaks konspektid valmis kirjutada. „Planeerimine on võti!“ märgib ta, kuid, olles hetke mõelnud, nendib, et spontaansus on siiski üle kõige. „Kui ma olen endale teatud kohustused võtnud, siis ei kaldu ma neist kõrvale.“ Ülesandeid on neiul aga lausa mitme käe sõrmede jagu, alustades Teaduskoolist ja lõpetades kooli kõrvalt töötamisega. Sinna vahele mahuvad veel näiteks tantsimine rahvatantsuansamblis Tarbatu, maalimine, saalihoki, võrkpall, katkematu kirjutamistahe, tädikohustused ja loomulikult kool.

Hommiku-, päeva- ja ööinimene korraga

„Ma magan väga vähe,“ selgitab Aana, kui ma üritan pingsalt mõelda ajale, mil tal jätkuks mahti veel õppida, ning lisab kohe: „…ja olen ikka rõõmus edasi!“ Enesele võtab ta aega hommikuti, mil vett keema ajades korteris vaikselt ringi toimetab. Kui kohv juba termoses ja esimesed sammud kooli poole astutud, ärkab lai naeratus taas ellu ja püsib terve päeva. „Väga raske on olla pidevalt ergas ja tegutsemisvalmis. See on nagu väljakutse – osati väsitav, kuid selle nimel tasub elada. Sa saad aru, kuidas võtta kõigest kõik. Tähtis on päeva lõpuks mõista, et kõik mida sa oled teinud, on midagi väärt. Oluline on teha seda, mida sa naudid – lõbus peab olema!“

Humanitaar, loodus, reaal

Saanud katseteta sisse loodusklassi, otsustas neiu siiski reaalklassi kasuks. Tagajärgede kompenseerimiseks osaleb ta hetkel Teaduskoolis kolmel bioloogiakursusel. „Minu unistuste klass oleks selline, kus ma saaks õppida vaid kirjandust, bioloogiat ja matemaatikat,“ lausub Aana, võtab sõõmu kohvi ja küsimuse peale, kuidas on tema suhted füüsikaga, naeratab ning toob välja ühe olulisema teadmise, mida ta on Treffneris õppinud, „kui aru ei saa – küsi. Keegi ikka aitab. Ja küsija suu pihta tegelikult ei lööda!“
Lisaks luuletustele, kirjutab Aana ka päris palju proosat. Juba väiksest peale on ta kirjutanud ka muinasjutte ja teisi lühilugusid, mille kaudu ta sai tuttavaks ka Leelo Tunglaga. Blogi peab ta ka. „Mulle meeldib kirjutada sellest, mida ma näen või mida mulle tundub, et teised tunnevad,“ selgitab Aana ning raputab pead, kui pärin, kas ta endast ka kirjutab. „Endast kirjutamine on üks keerulisemaid asju. See on nagu autoportree joonistamine: ma ei tea, kuidas inimesed selleks võimelised on.“

Õnne valemiks on inimesed ja nimekirjad

„Kas sa tead seda tunnet, kui sa kõnnid tänaval ja naeratad vastutulijale ning ta hakkab naerma? Vot sellised hetked toovad õnne!“ selgitab Aana, endal sära silmis, ning nendib, et Treffner ja Tartus elamine on õpetanud teda palju rohkem inimesi hindama. „Ma üritan alati näha ka seda, kui mu sõbrad tunnevad ennast kurvalt, sest vahetevahel sa lihtsalt vajad kedagi, kes oleks su Päike,“ mõtiskleb ta ning lisab, et kui rõõmutut sõpra ei oska kuidagi aidata, siis tuleb temast kirjutada luuletus. „Mulle meeldib hullupööra teha ka nimekirju asjadest, mis on tarvis lähema aja jooksul ära teha. Ja kui ma saan selle linnukese sinna tehtud asja taha teha, siis on ka päris õnnelik tunne!“ naerab Aana ning tabab end uuesti mõttelt, et inimesed on siiski nii-nii olulised.

Väikese vanainimese kangasteljed

Kui Aana sai 12-aastaseks, siis ei soovinud ta vanematelt ei MP3-mängijat ega uusimat Barbie-nukku, vaid hoopistükis kangastelgi. „Mul on enda tehtud kirivöö ka! Ja palju kaltsuvaipu,“ naeratab Aana, lööb korraga käed kokku ja lisab, et tema käsitöölisi saavutusi on auhinnatud ka hõbesõlega. Minevikku meenutades ei saa ta märkimata jätta ka omi vanu luuletusi: „Ma olen tark olnud! Mitte tark akadeemilises mõttes, vaid ma olen saanud elus olulistest asjadest aru. See on lahe, olla nagu väike vanainimene! Teada, mida sa elult tahad.“
Elu kohta on Aanal mitmeid mõtteid. „Ma tean, et see kõlab naiivselt, aga ma tahan elada nii, et ma ei teeks liiga ei endale ega teistele. Õhtu lõpuks ei mäleta inimesed, mida sa neile ütlesid, vaid seda, kuidas sa neid tundma panid,“ lausub Aana mõtlikult. Toetades põse oma pisikesele käele, nendib ta, et inimesed võivad olla äärmiselt ükskõiksed: „Kui sa tahad teistele head teha ja nad sellest ei hooli – see on rusuv.“ Ent kohe tõstab Aana lootusrikkalt silmad ning tuletab meelde, kui oluline on naerda: „Iseendal ei tohi lasta alla vajuda. Ikka juhtub!“

Eesti oli, on ja jääb

Vahetades mõtteid välismaast ja seal õppimisest/elamisest, jääb Aana seisukohale, et tema Eestist ära ei koli. „Ma olen täiesti kindel, et mingil hetkel lähen pikemalt reisima. Aga ma ei arva, et minu tulevik oleks kuskil kaugel,“ lausub ta meelekindlalt ning toob peamiseks põhjuseks emakeele. „Minu mängumaa on eesti keel. Ma ei tunne end kuskil mujal nii koduselt. Isegi siis, kui ma käin vanaema juures, kes räägib Setu murrakut, olen vahepeal hirmus segaduses. Mida ma peaks veel tundma ühiskonnas, kus räägitakse hoopis teises keeles?“ Paika on loksunud ka juba väikesed tulevikuplaanid. Näiteks kuuekümneselt tahab Aana elada maal omas majas ning olla õnnelik. Olen kindel, et Aanal see plaan täitub, sest ta on ju tüdruk, kes naeratab alati!

Luulevõistlused välismaal: Aana Gruusias.