Juba mitmendat aastat järjest saabub sügise hakul Eestit külastama kümmekond hollandlast. Nii ka tänavu. Lehed olid just hakanud kolletama, kui Maarjamaa pinnale asetasid oma jalad 14 võõramaalast. Täpsemalt on madalmaalased pärit Cuijki nimelisest väikelinnast Saksa piiri ääres.

Õpilasvahetus kestis kokku seitse päeva. Eestiga (peamiselt Tartuga) asuti tutvuma juba laupäevast, mil välismaalased saabusid ning võõrustajate juures kohanesid. Esimesed päevad olid meie sisustada: hollandlased liikusid Tartus ringi, uudistasid kohalikku elu ning kaupa; samuti oli korraldatud külastuskäik AHHAA teaduskeskusesse. Edaspidi oli programm intensiivsem, mille sees oli ka reis pealinna, kus jalutati vanalinnas ning uuriti peamisi vaatamisväärsusi. Peale selle külastasime Tartus mitmeid muuseume, korraldasime interaktiivseid mänge linnas, näitasime oma puutumata loodust ja loomulikult tegime tutvust ka meie kooliga. Soovi tõttu näidata Eestit võimalikult erinevatest külgedest ning pakkuda meelelahutust kogu vahetuse vältel, olime tegevuses hommikust õhtuni, mis vaatamata kurnavusele, pakkus palju uusi teadmisi ja muljeid, mida hollandlased endaga Eestist kaasa viisid.

Silmnähtavad erinevused?

Meie eestlastena oleme harjunud, et Eestist suurt ei teata. Nii ka seekord. Suurt kuulsust peale odavate hindade (alkoholiletis) Eestiga kaasas ei käi. Kuna “sügis“ on nende jaoks vähemalt 15 soojakraadi ja hinnad kauplustes kõrged, valmistusime hollandlastele kultuurišokki tekitama. Esialgu tundus, et suurem imestus jäi tulemata. Välismaalased näitasid külma meelt. Kuigi, kui kodust välja minnes suure mantli, salli, mütsi ja lisaks veel kapuutsi üle pea tõmmatud sai, läksid küll silmad suureks ja kuuldavale tuli häbelik: ,,Is it really that cold outside?’’. Kui aktiivsed tegevused pakkusid veel veidigi huvi, siis muuseumid ja ainulaadne loodus Valgesoo raba näol jätsid hollandlased üpriski külmaks. Võiks arvata, et vähese loodusega riigist tulles äratab rohke rohelisus neis märkimisväärset tähelepanu.
Poodi sisenedes ning pilku hinnasiltidele heites, oli nende imestus suur ja kuulsime ka – võiks öelda, et juba oodatud – fraasi: „This is too expensive…“. Toitumistavadki olid mõneti üllatavad: üle kõige eelistati harjumuspärast kiirtoitu restoranitoidule. „We are used to eat this“, leiti üksmeelselt. Lohutuseks ilmutati siiski armastust meie Eestimaise šokolaadi ja kommide vastu, süües neid pidevalt ning varudes kojugi kilode kaupa. Oli südantsoojendav pilt näha neid kassa järjekorras 6-7 šokolaaditahvliga ning Mesikäpa kommidega seismas.
võrratu kogemus?
Selle lühikese aja jooksul saime võimaluse mõista paremini teineteist ning meie kultuuriruume. Meeldiv oli avastada, et ka Hollandis tegeletakse intensiivselt talispordiga; saime nuriseda ka kohati liiga lühikeste ning ettearvamatute talvede üle. Kokkuvõtteks ütlen, et tegemist oli positiivse ja kogemusterohke nädalaga, mis pakkus lähemat tutvust noortega Hollandist. Näeme juba kevadel!

Rõõmus lennuk: hollandlased lehvitavad.