Lubage ma jutustan toreda loo! Ühel septembrihommikul otsustasin ma kooli selga panna kollast värvi riided. Riieteks olid trikoo, retuu-
sid, kilesussid ja kiiver. Koti asemel tuli tuju pesukaussi kasutada. Ema arvas küll, et nii on natuke veider kooli minna, kuid läksin siiski. Ja ennäe, raekoja platsis nägin tervet jõuku trikoode ja kiivritega inimesi.

Platsil olid kaks jõugu liiget parasjagu üksteise kilesusse spreivärvidega kollaseks võõpamas. Üks neist, pikkade juustega suurt kasvu isend, tassis kohale telliskive, mida teised asjalike nägudega pesukaussidesse toppisid. Nõnda ühtse väljanägemise põhjal järeldasin, et tegu võib olla mõne rebasetõuga. Pesakonna liider paistis olevat kandiline porolonist elukas, keda kutsuti Käsna-Kalleks. Valju laulu saatel marsiti koos mööda Rüütli tänavat; sulandusin märkamatult hõimuellu sisse ning järgnesin neile.

Viisteist tundi nauditavat terrorit

Jõudnud Treffneri ette, avastasin vapustusega, et terve kooliesine oli erinevat värvi liike täis: juustejuurteni rohelised, barettidega lillad, roosad ja seelikus punased.
Algas hommikuvõimlemine, mida juhendasid nõiduslikult valju häälega liikluspolitseinikuid meenutavad noored. Igal vahetunnil lahutati rebaste meelt käsklusega “Lamav politseinik!”(loe: heida võimalikult kiirest pikali) ning anti meile põnevaid ülesandeid, mis lähendasid hõimude liikmeid üksteisele nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Söögivahetunnil viidi meid keldrisse, kus demonstreerisime võimet roomata ka kõige pimedamas urus ning süüa pirtsutamata parasjagu saadaolevat.
Tõeliselt hoogsaks muutus rituaal pärast tundide lõppu, mil jõudis kätte jooksuaeg. Läbisime mitmeid teste, näiteks toore kala särgi alt läbi libistamine, traditsiooniline pulga ümber keerutamine ja pärast seda küsimustele vastamine, samuti anti meile taaskord tasuta süüa (sarkastiline “hurraa!”) küüslauku, tšillikastet ning kalakonserve. Treffneri kuju juures andsime vande, mida dikteeris Hugo vaim isiklikult!
Päev leidis kulminatsiooni õhtul, mil esitati kauaharjutatud tantsukavasid. Pean tõdema, et minu silmad pole veel näinud sellist kombinatsiooni akrobaatikast, huumorist ja kollektiivsest alateadvusest. Hämmastavaim tundus, kui palju rõõmu ja ühtsust oli kõikides kavades – küll toodi õpetajad süles lavale, visati hundirattaid ja lehvitati klasside lippe. Kõige krooniks oli žürii üllatuskülaline Üllar Jörberg, kes lisaks professionaalsele kommenteerimisele, õnnistas meie kooli ka oma hiti “Kutse tantsule” live- esitusega.

Õnnelik võitja

Nagu teada, toimub iga-aastane üritus võistluse vormis. Mis teeb aga selle ristimise lausa erakordseks, on fakt, et tänavu ei olnud kaotajaid. Kõik klassid panustasid ihu ja hingega. Vanemad klassid ja õpetajadki nendivad, et sellist energiat pole enam ammu tunda olnud. Suur üllataja oli D-klass, kes haruldase humanitaarklassina jõudis nii kaugele, et järgmise aasta korraldaja tõmmati loosiga D- ja B-klassi vahel. Teade loosimisest kajas sahinal läbi aatriumi ning klassikaaslased hoidsid ükteisel käest kinni. Tekkinud pinevus purustas võimalikkuse piire. Lipikul, mis viimaks tõmmati, oli kirjas B14. Järgmisel aastal jätkub seega traditsioon: ristimise korraldab reaalklass.
Nii see päev looja läks; usun, et see jääb alatiseks meelde. Järgmisel hommikul andsid lihased päris korralikult tunda, et nüüd olen ka mina, rebane, täieõiguslik treffnerist!

Kükid ja kätekõverdused: ettevalmistus kehalise kasvatuse tundideks.