Vahel on nõnda raske selles kohustuste ja sündmuste virvarris ellu jääda. Hommikul kell liiga vara (küll veel päikesega) ärgates, on mõtted nagu “ei taha” või “ei viitsi” nõnda kerged tulema. Isegi ema ei ole, kes voodist välja tiriks ja hommikul hurmavat putru keedaks – kõik tuleb ise teha. Tegelikult ei ole nii hull, saan hakkama, lihtsalt see päevik täitub kiiresti markeriga ülejoonitud märksõnadest ja õhtul koju jõudes ei taha kohe üldse nendega tegeleda, sest endas pesitsevat laisklooma on raske talitseda.
Täna oli hoopis teistmoodi päev, ehk oli asi selles, et suutsin eelmisel õhtul “Hamletit” lugedes magama jääda ja hommikul valdas mind päris kentsakas arusaamatus, kuid usun, et tegelikult juhtus selles päevas miskit hoopis paremat.
Kuulus on ütlus “Päeva lõpus ei mäleta keegi, mis sa ütlesid – loeb see, milliseid emotsioone esile kutsid!” Tänane, nädala teine päev, oli kohutavalt veniv. Tegemisi oli kuhjaga, niisiis jalutasin koju alles õhtuhämaruses. Esimese asjana telefon vilunud liigutusega taskust välja, internet harjumuspäraselt sisse. Mu armas-armas klassiõde kirjutas: “Ma olen nii õnnelik, et sa olemas oled!!”. Hetkeks ununes kogu väsimus ja üleüldine morn “ei taha” mõte – mind valdas siiras rõõm. Mõistsin, et tegelikult polegi muud vaja, kui üht meeldetuletust – kallistust või armsat sõnumit, et õnnelikult hakkama saada. Keegi pole imeinimene ning töö ja puhkuse ideaalses (tervislikus!) tasakaalus hoidmine on võrdne pea raketiteadusega. Headel sõnadel aga, on võime energiat ja jaksu juurde anda.
Olge teiegi nii armsad ja pidage oma lähedasi meeles. Öelge neile, KUI tublid, head, armsad, absurdselt toredad, mõnusad, lahedad ja superolulised nad teile on. On ju ammu teada tõde, et rõõmus inimene = sõbralik inimene = meeldiv koostöö. Ja nii proovib ka Miilang, küll mitte kiituse, kuid positiivse energiaga, teie halli argipäeva rõõmsamaks muuta. Miilang puhus juttu ka meie oma enda päiksekiirega – Aana Liisa Kastega, seega nakatavat lugemist!