Esimesena saabus Kristjan – kõhn ja lühike, pruunis ülikonnas, faasanisulg kaabul, neljakümnendates mees, kes jõi topsist kohvi. Ta paigutas end kolmandasse ritta rohelise-sinikirjule pehmele istmele. Kahe minuti möödudes jõudsid kolmikud oma vanaisaga. Viimane oli alles 44-aastane lesk. Kolmikud hoidsid üksteisel käest kinni, liikudes ringis. Pere istus kõige tagumisse ritta, kus oli viis kohta kõrvuti.
Järgmisena sadas bussi sisse ahastus. Kristjani suu ja silmad vajusid aeglaselt lahti, justkui sulanuks nad kuuma päikese käes. Vaatas, silmad pooleldi kinni, tühjusesse. Kolmikud pistsid lihtsalt kisama ja vanaisa alustas kätega vehkimist. Tervel tagumisel pingil olid silmad suured kui tõllarattad. Ahastus istus viiendasse pinki aknapoolsele pehmele toolile. Vajus plekiks karedal istmekattel.

Vahepeal tiksus täis teine täistund pärast koitu. Alles siis jõudis bussi äng. Vingus vaikselt sisse ja keeras Kristjani keele kahekorra sõlme, pigistas higised kämblad rusikasse ning puhkus silmadesse hõõguvat söetolmu. Pinises kiirelt viimasesse ritta ja muutis kolmikute kisa hambakriginaks. Nagu iminapp kleepus ta hetkeks vanaisa rindu ja pani selle pakitsema. Kolmikud koondusid kokku. Äng irvitas ning seadis end ahastuse kõrvale sisse, muutudes istme karedasse kattesse sisse hõõrutud nätsuks.

Ei läinud mööda minutitki, kui juba juubeldus bussi uksest sisse volgerdas. Nähes Kristjani väändunud keelt, hõisatas juubeldus, visates samal hetkel pea kuklasse. Hõõrus käe vastu teist ning viskas tekkinud soojuse lõbusalt mehe suhu. Kristjan hakkas tähistava sportlase kombel häälitsema, keel endiselt sõlmituna suust väljas. Juubeldus pühkis kohvijooja hingepeegleist tolmu, mille asemele pistis kaks hambatikku – no et silmi pärani hoida. Märganud noore vanaisa pakitsevat rinda, sööstis ta noolena otse kannataja südamesse ning külvas sinna serpentiine. Need süttisid põlema ja sedasi saigi vanaisa rind leegitsema. Poisid olid oma hambad juba pulbriks purustanud, seega korjas juubeldus valge kondipuru kokku ja saatis selle Mustale Mandrile. Hambutud hakkasid osati hirmust, osati jälle-hambutuse-tundmise-rõõmust pehmeid märgi igemeid kokku laksutama. Joovastus söandas istuda ängi ja ahastuse vahele, imbus istmesse peeruhaisuna. Vanad olijad sajatasid, mis jaksasid, aga juubeldus oli nende suunas kurt.

Kõige viimasena, alles keskpäevapäikesega jõudis bussi iha. Ta vilksas uksest sisse, pilgutas kelmikalt kaht kolmandikku oma silmadest, lõi sabaga uhkelt õhku ning hüppas näljaselt Karla kraesse kinni. Mees hakkas meeleheitliku tungiga oma särki lahti nööpima, ent esimesest pluusisilmast ta kaugemale ei jõudnud. Ta sõrmed läksid verele. Iha nillis alguses kaugelt, pärast sammuläheduselt tagarea mehi. Tõmbas vanaisal keeleotsaga üle huulte ning sütitas lisaks rinnale ka need põlema. Kätega hakkas ta oma juukseid kiskuma, sest tung oli niivõrd suur. Lapselapsed nakatas silkaja helllusega, mis kostus nende kõrvu kui kunagise lapsehoidja sosin. Naida oli väga siivutu neiu, kes pestes jättis vannitoa ukse alati piisavalt praokile, et kolmikute uudishimulikud pilgud sealt läbi mahuksid. Sosin äratas nad lõualaksutamise kõrvalt silmi pööritama ja ilastama. Ahvatlevalt hingeldades taarus iha viienda rea istmele kui kuivanud vereplekk.

Viimaks lendas bussi tuvi. Milline tunnete karneval talle vastu vaatas. Kas inimesed üldse ei õpi? Tundnud on nad iha ja tundnud on ahastust, samuti ängi ning joovastust. Kuid endiselt langevad inimesed nende küüsi. Emotsionaalne evolutsioon on nende liigil olematu, ent seda kõike kogevad nad ikka ja ikka uuesti, oskamata filtreerida vajalikku, mõtles tuvi ning istus esimesse ritta nii, et tuuleklaasist välja nägi. Milline vabadus, milline avatus laius ta ees. Ta lasi mandunutel nautida fiestat, ise end uuena tundes. Kibestunud inimesed hakkavad ikka ajapikku tuliste vürtside vastu huvi tundma. Leebunud aga teavad, mis kõrvetab keelt ja südant ning lasevad end arukusel kanda. Arukus osata tules näha ohtu ja märgata soojuses naudingut. Soojus ning aimdus on tuuleks hingepurjedele, tuli ning robustsus põletavad.