Selle õppeaasta alguses täienes meie õpetajate pere õige mitme uue tegijaga. Üks neist on arendusjuht ja inimeseõpetuse õpetaja Anti Alasi. Kui pahatihti võib sõna „õpetaja“ mainimisel tekkida kujutluspilt tagasihoidlikust hallist kujust, kelle elu sisu peamiselt ongi vaid õpetamine, siis õpetaja Alasi lükkab selle arusaama kerge vaevaga ümber.

 

Te olete koolis olnud kõigest mõne kuu, kuidas sisse elanud olete?

Ma arvan, et suhteliselt hästi. Ma olen enamiku inimestega siit koolist tuttavaks saanud, vähemalt mingil määral. Ütleme, et veerand õpetajatest olid juba tuttavad, kuna ma tulin koolist, millega Treffneri gümnaasiumil on omad sõprussidemed. Õpilasi kõiki ma veel ei tunne.

Räägitakse, et Treffneris on selline teistmoodi õhkkond, mida paljudes koolides ei ole. Milline on mulje siinsest atmosfäärist?

Ma arvan, et see on selline vaimne õhkkond, inimesed tahavad areneda. On tunda, et tehakse kõvasti tööd ja püüeldakse millegi poole. Õpilased on, ütleme, üle keskmise targad, sest nad on ikkagi tulnud siia suhteliselt suure konkursiga. Nad on edukad ja nutikad. Aga muidu on nad nagu õpilased ikka, teevad vahepeal natuke mõtlematuid asju, mõnikord ei viitsi õppida. Aga nad on kindlasti üle keskmise intelligentsed.

Natuke isiklikumaks minnes,kust Te pärit olete?

Olen sündinud Võrus, aga ma olen elanud juba pikka aega Tartus, 1996. aastast. Tulin siia ülikooli kasvatusteadust õppima. Inimeseõpetust õppisin omal ajal ülikoolis kõrvalerialana.

Miks just õpetaja amet?

Kuidagi juba lapsest saati huvitas mind õpetamise valdkond. Mul on vanaonu õpetaja, aga üldiselt mul vanemad või vanavanemad ei ole õpetajad, nii et otsest mõjutust ei ole.

Äkki on Teil mõni huvitav seik oma kooliajast meelde jäänud?

Mul ei tule kahjuks kohe sellist head ja huvitavat seika meelde. Aga kui tõmmata gümnaasiumiga paralleele, siis ma olen käinud Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis. Ma olen olnud lühikest aega meie direktori õpilane. Ta õpetas mulle füüsikat. Aga ainult kaks kuud või nii, sest siis sai ta juba direktoriks.

Aga millega Te vabal ajal tegelete?

Mul on tegelikult väga palju hobisid. Rahvatants näiteks. Tantsin Tartu Ülikooli rahvatantsurühmas. Veel mängin koolis saalihokit õpetajatega. Mängisin ka varem oma eelmises koolis, Lähte Ühisgümnaasiumis. Nädalas korra mängin võrkpalli. Suvel tegelen petanque’iga. Sellega olen tegelenud neli aastat. Ma olen Eesti tasemel, ma arvan, et võib-olla kahekümne hulgas. Esimest korda puutusin sellega kokku 90ndate lõpus ning tekkis huvi. Edasi oli Postimehes kuulutus, et otsitakse mängijat. Läksin kohale ja hakkas meeldima. Veel hobidest, et mulle meeldib mängida malet ja kabet. Kunagi olen ka bridžiga tegelenud, praegu aga enam ei jõua.