,,Just rahvuslus ise loobki rahvusi, mitte vastupidi. Muidugi kasutab rahvuslus ära varem olemas olnud ja ajaloolt pärandiks saadud kultuuride vohamist või nende varasid, kuigi teeb seda väga valikuliselt ning kõige sagedamini transformeerib neid radikaalselt.” – Ernest Gellner, Rahvused ja rahvuslus.

Rahvus on miski, mis ka tänavu on inimese identiteeti juures nii juriidiliselt kui ka ehk isiklikult tähtis. Veelgi tähtsamalt: rahvus ning ideoloogia tema orbiidil – rahvuslus, on oluliselt mõjutanud eelnevate sajandite ajalugu. Raske on üles lugeda kõik need sõjad, ülestõusud ja kriisid, mida on põhjustanud kas ühe rahvuse kasvuhimu, vabadushimu või misiganes. Rahvuse ning ka rahvusluse elementaarsus viitaks justkui nende fundamentaalsusele ajaloo möödumisel. Ometi on aga rahvuslus ning temaga kaasnevad rahvused suhteliselt uued nähtused ajaloo tuulekojas. See aga vihjab vastupidist eeltoodud rahvusluse fundamentaalsuse väitele. Niisiis küsime: mis siis õigupärast viib rahvusluse ja rahvusteni ning mis protsesside ja allikatega nad end kehtestavad?

Esiteks tuleb meil selle probleemi analüüsimiseks peatuda terminoloogia valdkonnas. Rahvuse ja rahvusluse elementaarsus viimaste sajandite jooksul on paraku nende sõnade tähendust niivõrd venitanud, et mitmed teadlased peavad neid sõnu sisutühjadeks. Essee selguse huvides tuleb meil aga veidi konkreetsem selgitus nende jaoks püstitada. Briti sotsioloog Anthony D. Smith pidas rahvust inimeste koosluseks, mis kannab sama nime, asustab ajaloolist territooriume, jagab müüte ja sümboleid ning omab rahvusteadvust, st ta peab ennast rahvuseks (Smith, 2005). Eelnev kirjeldus on ka kõige levinumalt rakendatud definitsioon rahvuse kohta. Ometi ei ole need rahvuse tunnusjooned nii konkreetsed: vahepeal on esiplaanil vaid üks ning teised tunnused võivad üldse puududa või on unustatud. Seda demonstreerib näiteks ühe keele kõnelemine mitme rahvuse poolt (nt frankofoonlus). On ka näiteid sellest, kuidas ühiskondliku positsiooni erinevused annavad omakorda võimaluse rahvuse tekkeks (nt hutude ja tutside teke tootjatest ja maaomanikest Rwandas). Niisiis: rahvustunnused on küll rahvusele omased, kuid mitte täielikult vajalikud omadused. Etnoloog Georg Elwert jätab oma definitsioonis need rahvustunnused pea üldse mainimata: ,,Rahvuse all mõistame lõdvemat või kindlamat sotsiaalset organisatsiooni, mis pretendeerib üleajalisele iseloomule, mida enamik tema liikmeid käsitab imaginaarse kogukonnana ja mis tugineb ühisele  riigiaparaadile,” (Elwert, 1989). Seda imaginaarset kogukonda võibki pidada rahvusteadvuseks, mis ongi selle definitsiooni tuumik, mitte keel või territoorium. Selle definitsiooni nõrkuseks on aga selle riigiaparaadi liigne tähtsustamine, mis kõiki riikideta rahvusi lugedes, paistab väärana. Võtame selle kokku järgmisega: rahvus on inimeste kogum, mille tunnuseks on talle omane rahvusteadvus ning erinevad kultuursed tunnused, milliste osatähtsus ja piirid võivad erineda.

Rahvusluse ehk natsionalismi definitsiooniga on lood veidi lihtsamad: tegemist on siiski enam vähem konkreetse ideoloogiaga, mille eesmärk on üldiselt kõikjal sarnane. Sotsiaalantropoloog Ernest Gellner täheldab, et rahvuslus on poliitiline printsiip, mis nõuab, et etnilised piirid ei ei erineks poliitilistest, ning eriti seda, et riigisisesed etnilised piirid ei eraldaks valitsejaid põhirahvastikust (Gellner, 1983). Seega on rahvuslus poliitiline printsiip, mis soovib, et poliitika lähtuks rahvuse kultuuri säilimise põhihuvidest, millest tulenevalt peab rahvus lähtuma riigiaparaadi poliitikast. Rahvusluse printsiip eelistab küll teatavasti oma rahvust. Elwert elaboreerib oma määratluses: ,,Natsionalismi all mõistame kommunikatiivsete ja ideoloogiliste joontega või ka relevantsete majanduslike ühistunnustega sotsiaalseid liikumisi, mille eesmärgiks on ühise definitsiooni alusel oma rahvuse loomine, tugevdamine või kaitsmine,” (Elwert, 1989). See määratlus väidab selgelt, et rahvuslus ongi see, mis rahvuse loob.

Jätkame selle väitega. Loob rahvuslus rahvuse, nagu väidab Elwert, või on asjalood hoopis vastupidised? Võtame aluseks eelmainitud Ernest Gellneri ning tema teose ,,Rahvused ja rahvuslus”. Gellneri eesmärk on seletada, kuidas rahvuslus ja rahvused tekkisid alles teataval astmel inimajaloos, vastavalt modernismi nõuetele. Gellner jaotab inimajaloo kolmeks peamiseks epohhiks: ürgühiskonnaks, agraarühiskonnaks ja industriaalühiskonnaks. Eelkõige pühendub ta ülehüppele agraarühiskonnast industriaalühiskonnale, sest just sel etapil toimus tema järgi rahvusluse ja rahvuste sünd. Agraarühiskonnas, väidab Gellner, on ühiskond jaotatud enamuseks ja vähemuseks. Vähemus on omakorda horisontaalselt jaotatud: sinna kuuluvad vähesed kirjaoskajad, spetsialiseeritud tööalaga kildkonnad nagu kaupmehed ja elukutselised sõdurid, ning ka feodaalsed valitsejad. See vähemus koos tema alajaotustega püüdleb pigem kultuurilise diferentsiaalsuse poole, sest just see hoiab ära konfliktid teiste kihtidega. Selle saavutamiseks mõtlevad nad omadele välja näiteks imaginaarseid minevikke (Gellner 1983).

Vastupidine on lugu ühiskonna enamusega, mis koosneb eelkõige talupoegadest – tootjatest. See tootjate enamus on samuti kultuurselt väga pluraalne, ent mitte vähemusega samadel põhjustel. Sissepoole pööratud elu elavad tootjad on seevastu lateraalselt jaotatud paljudeks väikesteks kogukondadeks ning on nendega seotud eelkõige majandusliku vajaduse, mitte ettekirjutatud seaduste tõttu nagu kõrgklassides (Gellner, 1983). Sel tasandil ja ajastul pole mitte keegi huvitatud homogeensuse soodustamises, mitte isegi riik, kelle huvi antud tasandi vastu on eelkõige maksude kogumine. Veel tasub märkida, et sel tasandil ei ole kahe erineva kogukonna piirid samuti kuigi selged. Keegi, kes on ühe kogukonna liige, võib lihtsa vaevaga teise üle minna. Ainuke piirav faktor on eelmainitud majanduslik seisukord.

Agraarühiskond on siis lõigatud horisontaalselt jaotatud vähemuse ja lateraalselt jaotatud enamuse vahel. Tegu on sisuliselt lokalistliku ühiskonnaga, milles eksisteerib suurel hulgal väiksemaid kogukondasid. Sellise korra likvideeris aga industriaalühiskond, mis Gellneri teooria järgi oli ka rahvusluse ja seega ka rahvuse otseseks põhjuseks. Miks? Seepärast, et industriaalühiskonna sotsiaalsed nõuded on võrreldes agraarühiskonna omadega vastupidised. Erinevalt lokalistlikust agraarühiskonnast, iseloomustab industriaalühiskonda talle vajalik sotsiaalne entroopia ning eksosotsialiseeruv eluviis. Mil agraarühiskonnas oli töökorraldus pikaaegne ja nõudis vähe spetsialiseeritust, on industriaalühiskonnas valdav spastiline töökorraldus, kus töö nõuab konstantset suhtlemist teistega ning töökohad ise muutuvad pidevalt. Sellise korraldusega ei lähe kokku ühiskond, mis on jaotatud kõrgkultuuriks ja madalkultuuriks, vaid ta nõuab üht homogeenset kõrgkultuuri. Läbi standardiseeritud hariduskorralduse saab pea igast inimesest see, kelle ekvivalent oleks agraarajastul olnud väikese kirjaoskajate eliidi osa. Iga ühiskonna liige saab endale võrreldes teistega pea identse baashariduse, millele järgneb spetsiifilisema ala omandamine. Gellneri järgi ongi rahvuslus see, mille läbi kõrgkultuuri ja universaalsuse kehtestamine toimub. Selle lõpp produktina tekib rahvus. Ühtse rahvuse loomine likvideerib agraarsete väikekogukondade iseärasused nagu näiteks kohalik murre ja asendab selle ühtse riigikeelega.

,,Esimene Eesti Laulupidu Tartu 1869. A.” Elmar Kits

Toome ka selle illustreerimiseks ilmselt kõige lähedasema võimaliku näite: meie, eestlased. Peale meie ristiusustamist kuni 19. sajandi keskpaigani, toimus elu siinsel territooriumil pea perfektselt Gellneri agraarajastu määratluse järgi. Vähemuse moodustasid siin arenenuma kogukonnateadvusega, eelkõige saksa päritolust mõisnikud, bürgermeistrid, kaupmehed ja kirikuõpetajad. Ühiskonna enamuse moodustavad eestlased, olid aga piiratud pea täielikult talupoegade – tootjate rolli juurde. Elu ja sotsialiseerumine toimus valdavalt vaid kihelkonna piirides. Suuremat etnoslikku kogukonnateadvust ei olnud: kõige lähedam sõna etnonüümile oli nimetus, mis viitas rahvatasandi tööle ja elukohale – maarahvas. Alles 19. sajandil nn rahvusliku ärkamisajaga, tekkis eestlastel märkimisväärsem rahvusteadvus ning endine maarahvas hakkas end samuti eestlasteks nimetama. Standardiseeritud haridus levis ka eestlasteni, kes hakkasid järk-järgult asendama vanu saksa rüütelkondasid ja bürgermeistreid maa haldamises. Kõrgkultuuri ja madalkultuuri duaalsuse asemel tekkis ühtne kõrgkultuur, mis võimaldas tulevikus ka rahvusriigi tekkimise.

Gellneri teooria tundub klappivat. Ta annab kogemuslikult arusaadava kavandi sellest, kuidas tekivad rahvuslus ja rahvused. Teooria kandvaks jõuks jääb moderniseerimise nõue, mis võib küll vormiliselt sarnaneda marksistlikule sisu-vormil dialektikale, ent ei kuku determinismi ämbrisse nagu viimane. Jättes moderniseerimise abstraktseks edasi kandvaks jõuks, tekib tunne, et Gellner tunnistab teema komplekssust ning konkreetse vastuse leidmise raskust.

Kuid pöördume tagasi algselt püstitatud küsimuse teise poole juurde: missuguste protsesside ning allikatega ta seda rahvusteadvust loob? Tuleb tunnistada, et rahvusluse kui ideoloogia juures on paradokse märgata küllaga. See pole loomulikult üllatav: ka ideoloogia teemal pikemalt peatunud filosoof Slavoj Žižek on väitnud, et iga ideoloogia funktsioneeribki läbi paradokside. Kõige pinnapealsemal tasandil annab seda märgata rahvusluse poolt leiutatud traditsioonides, nn rahvuspühades. Gellneri tees, et rahvuslus kasutab ära teiste kultuuride vohamist on siin vägagi relevantne. Rahvuslusel on tendents (algselt) end teiste sulgedega ehtida. Võtame näiteks selle protsessi, millega hakkas tekkima eestlaste kõrgkultuur: nn rahvuslik ärkamisaeg. Pikemat aega on õpetatud, et see olevat – küll üldistatult – olnud ajastu, mil eesti rahvas ärkas seitsmesaja aastasest unest ja taastas oma rahvusteadvuse. Ent ometi viidi see protsess läbi paljultki saksa rahvusromantismi eeskujul ning mitmed sellest ajast alguse saanud traditsioonid, võtame näiteks üldlaulupeod, toimusid samuti saksa laulupidude eeskujul, kuid ometi peeti samaaegselt just saksapärasust eestluse põliseks vaenlaseks. Muidugi ei taha ma sellega küüniliselt väita, et rahvuslus on pelgalt kultuuride varastamiskunst, vaid hoopis et aja jooksul suudab rahvuslus ka oma narratiivile kõige vastuolulisemad ideed ja voolud kohandada ning need rahvusidentiteedi lahutamatuteks osadeks vormida. Näen, et rahvuslus laenab teiste kultuuride pärandit fikseerides oma rahvusega seonduva mingisuguses kindlamas kaasaegsemas tähistajate-raamistikus.

Tähendaks aga see, et rahvuslus ignoreerib oma eelneva agraarühiskonna kogukondade kultuuri? Gellneri teooriaga ei läheks see vastuolusse, sest tema jaoks algabki rahvusluse ajalugu just modernsusest, mitte sellele eelnevatest ajastustest. Rahvusluse ja rahvuse ,,ema” on modernse ajastu nõuded ning neid täidab vaid homogeenne kõrgkultuur. See tähendab, et eelnevad kultuursed esivanemad madalkultuurist on a priori irrelevantsed (Gellner, 1983). Kuid juba kogemuse põhjal võime öelda, et rahvuslus võtab eeskuju agraarajastust: ristirüütlid, kuningad, talupoegade ülestõusud on ju mitmete rahvuste identiteetides tähtsad. Miks siis? Nagu Gellner mainib, valib rahvuslus seda ajalugu väga selektiivselt. Selle tagajärjeks on see, et ühe rahvuse ajalooline narratiiv ei sobi teise omaga kokku, see on rahvusluste juures tavaline. Ma usun, et rahvuslus korjab osakesi varasemast ja madalamast, mis jaatavad seda püüet moderniseerimise poole. Seda tehes ümbritseb ta selle mineviku rahvusromantismi hubrisega. Võtame näiteks kuidas C.R. Jakobson ülistas eestlaste muinasaegset vabadust ning väitis, et selle pärandi jätkamiseks peab tõusma homogeenne eesti rahvas. Veel on märkimisväärne näide sellest see, kuidas nõukogude ideoloogia, mis küüniliselt nimetas end ajaloo progressiivseimaks korraks, suutis kunstis ja retoorikas (nt Jaroslavli kunstiansamblid) ära kasutada eesti rahvusluse sümboleid, olgu need rahvariided, laulud, ülestõusud jne. Liideti arhailine Kalevite kange rahvas progressiivse kommunismi rajaga.

Kokkuvõtlikult tõden, et rahvuslus on rahvuse looja. Toetudes Gellnerile, usun ka ma, et rahvuslus on modernse, see on tööstusliku ajastu üks produkt. Rahvuslus funktsioneerib selle ideoloogiana, mis liidab kokku väiksemad kihelkonnad, läänid ja hõimud üheks homogeenseks rahvuseks. Teooria järgi on ka üleminek rahvusriikidelt globaalsema ühiskonnani, mida me täna ka märkame, igati loogiline. Samas ei näe ma, et rahvuslus mineviku madalkultuurid täiesti irrelevantseks määrab. Rahvuslus on pigem niivõrd dünaamiline, et ta suudab ka ajaloo kõige tagurlikumad ideed enda – see on modernsema – kasuks käima panna. Selline protsess iseloomustab rahvuslust tabavalt: hoolimata kui vastuoluline miski ta enda olemusele on, suudab ta selle ikkagi enda kasuks töötama panna.

Kasutatud kirjandus:

  • Elwert, G. 1989. Natsionalism ja etnilisus. Tõlkinud Mari Tarvas – Akadeemia, 1991, nr 11-12
  • Gellner, E. 1983. Rahvused ja rahvuslus. Tõlkinud Anneli Andresson – Akadeemia, 1994, nr 11-12, 1995, nr 1-3.
  • Smith, A. 2005. The genealogy of nations: An ethno-symbolic approach. – When is the nation? Toimetanud Atsuko Ichijo, Gordana Uzelac. London-New York: Routledge, lk 94-112.