TÕUSVA TÄHE MAARA PARHOMENKO EDUKUSE VÕTI

Ei ole raske märgata Maara Parhomenkot, üht huvitavat põlvakat 12.e klassist – ta paistab silma nii oma andekuse, omapärase stiili ja mõttemaailma kui ka arvukate hobide viljelemisega. Eelkõige inspireerub Maara just tavapärasena näivatest hetkedest, argielust ning mõistatuslikust inimhingest: sellest on ta kasvatanud oma elupuule ka tugevad juured, mille värviküllased viljad ajaga aina rohkem valmivad ja magusamaks muutuvad.

Spontaansus on Maara teine nimi. Rõõmsalt meenutab ta seika, kui ta Rimist külma hakklihakastme ostis ning seda linnaliinibussi sööma läks, peale tühja kõhu lihtsalt tolle veidra esteetika pärast: „Ma olen vahepeal iseenda muusa!”. Samamoodi on ta telefonis galerii alati pungil kentsakatest piltidest, mis eriskummaliselt kalliks saavad, näiteks klassivenna vihikusirgeldus matemaatika tunnist või luule kooli WC-st. Ükskord intervjueeris ta bussipeatuses koguni elu hammasrataste vahele jäänud meest, et teada saada, mis on tema elu mõte. „Mulle meeldib hetkest inspireeruda,” tõdeb Maara, lisades, et vahetult võtab ta vastu ka riskantseid otsuseid, hüppab võõras kohas pea ees vette, et kuhugi liikuda või areneda. „Kõikide hobidega on olnud nii, et üks hetk ma tahan ja enne, kui ma pikemalt järele mõtlen, panen ennast kirja, sest siis ei ole mul enam tagasiteed.” Nii ei oskaks Maarast ehk oodatagi, et ta näiteks põhikoolis Tartu Loodusmajas linnuhäälte äratundmise võistlusel käis.

„Loominguline ja loov – selline tegevus on kõige magusam,” kommenteerib Maara enda laialdasi hobisid. Alustuseks tegeleb ta muusikaga: õpib soololaulu, laulab nii kooris kui ka ansamblis DeViis. Teisalt on Maara kindlasti ettevõtlik noor: Eesti Parima Õpilasfirma 2022 võistlusel II koha saavutanud õpilasfirma KäpArt tegevjuhina käib ta nüüd oma kogemustepagasiga ka väljaspool kooli esinemas. Lisaks kirjutab eri vormides, käib jõusaalis ja rattaga sõitmas, tegeleb vabatahtliku tööga ning haarab kinni huvitavatest projektidest. Kõige truum on Maara siiski teatrikunstile, osaledes etluskonkurssidel ning lüües kaasa Jakobi Mäe Teatristuudios, kooli näiteringis, suviti ja talvevaheajal näitlejana Lottemaal. Teater ühendab nii liikuvuse, muusika, kirjanduse kui ka mõtlemise aspektid: „Kõik see tuleb kokku suuremale tasandile, milleks on küsimus, mis asi üldse inimene on või miks inimene on, mida ta mõtleb, miks me siin planeedil oleme.” Seepärast köidavad Maarat vabal ajal kõige rohkem just persoonilood. Enda arendamisel peab ta väga tähtsaks inspiratsiooniallikaks igapäevaste hetkede, inimeste käitumis- ja mõttemustrite märkamist ja jälgimist.

Olles huvitatud eelkõige mitmetahulistest inimestest, ammutab Maara motivatsiooni just sealt. Näiteks koolis ei sõltu tema lemmiktunnid mitte ainest, vaid pigem õpetaja kirglikkusest: „Mind motiveerib, kui õpetaja silmadest lendab sädemeid. See, kuidas ta tõesti armastab seda ainet.” Toomas Jürgenstein, Tiina Pluum ja KOP on siinkohal parimad näited. Veel kiidab Maara näiteringi eesotsas Anett Pulleritsuga – seal valitseb mingi vabadus, mida saab endale peale pikka koolipäeva lubada!

Tagatipuks lööb Maara laineid kirjutamise vallas. Tema arvustus „Kleepuv utoopia?” (Kiwa, „Kummiliimiallikas”, 2021) pälvis Ulakassi arvustuste võistlusel Värske Rõhu eripreemia, „Tants ploomipuu ümber” (lavastusest „Mitte midagi”) võitis Vanemuise konkursi „Arukas arvustaja” ning Ulakassilt noppis „Klaasema” (Maarja Kangro, „Klaaslaps”, 2016) ka eelneval aastal eripreemia. Tabava sule taga on Maara arvates ilmselt osaliselt tema enesekriitilisus ja võistlushimuline hing, mida kunagine algklasside klassijuhataja juba varakult temas kasvatama hakkas, suunates teda alatasa erinevatest konkurssidest osa võtma. Sellest hoolimata naudib Maara kõige rohkem paberile panna hoopis luulet: kui kõikide teiste kirjutusvormidega kaasnevad nn kirjanduslikud sünnitusvalud ehk mõistus kontrollib loomingut, siis on luule kui liisingute- ja laenudevaba elu, mida saab kirjutada ilma väite, näite ja järelduseta.

Kirjutades meeldib Maarale esmajoones keele ja sõnadega mängida: kõige lahedamad naljad on ikka keelenaljad ning kõige lahedam naine on Keiti Vilms! Samuti sümpatiseerib teda mitmemõttelisus. See, kui peale füüsiliselt kirjapandu on ridade vahelt võimalik välja lugeda lisaks mõni emotsioon või tunne – kirjutis on mõnes mõttes nagu kood. Maarat paelub nii elulisus kui ka utoopia, kuid liigselt läilad ja klišeelikud kirjutised jätavad ta sootuks külmaks, „ebamäärane iba” ei motiveeri teda: „See on sellest, et kõik saab korda, aga kõik ei saa korda – see ei ole pessimism, see on realism.” Ta on seisukohal, et muidu hakkaks ju äärmiselt igav, kui kõik äkitselt korda saaks.

„Tahan, ei taha, ma ise ei tea, kas olla natuke paha või päriselt hea,” meenutab Maara üht laulu ning arvab, et kuigi tal elu motot otseselt ei ole, on see päris hea kandidaat. Kuigi alati võib öelda „Treffner-ülikool-rikkaks!”, siis tegelikult ei teagi Maara täpselt, mis tulevikul tema jaoks varuks on. „Kardan, et minust ei saa seda, mida ma tahan. Aga ma ei tea, mida ma tahan – see on nõiaring!,” kirjeldab ta igavest dilemmat, tõdedes siiski, et kontoritöö on ta välistanud ning kaldub mitmekesise ja liikuvama ameti poole. Maara hinges pesitseb salaja ka teinegi hirm, see on vananemise ja kibestumise ees: ta ei taha jõuda kohta, kus vaimsed või füüsilised probleemid tema tiibu kärpima hakkavad, täisväärtusliku elu elamist segavad või takistavad.

Sageli uuritakse Maaralt, kuidas ta jaksab nii palju rügada. „Ausalt öeldes, vahepeal ei jaksagi. Aga ikkagi tunnen, et mul on mingid tahtesipelgad püksis. Kuna ma ei tea, mida ma tahan, siis katsetan väga palju: muudan, vahetan, vahetan välja, vahetan ümber, pettun, olen õnnelik, vihane, joovastuses.” Kokkuvõttes tegeleb ta väljaspool kooli kõigega, mis talle meeldib ning mis ta loovust toidab. Tihti ei suudagi ta väga kaua ilma mitte midagi tegemata olla: kohati tundub, et aeg läheb nii kiiresti mööda ning võimalused koos sellega.

Küsin Maaralt lõpetuseks, et kui ta saaks olla mõni supp, siis mis supp ta oleks. „Ma oleksin Klausi kukekommisupp. Selline supp, kus on kõike, mida su ümber leidub ja mida oma käega on võimalik kätte saada. Klaus võttis taskust kukekommi ja pani supi sisse, võttis kõrvalt rohtu ning mustikaid ja pani needki supi sisse. Klaus oli muide väga pahane, kui Lotte sinna supile soola või suhkrut lisas. Ma arvan, et mina oleksin ka pahane, kui keegi mu supi imalaks teeks, paneks midagi tavalist sinna sisse – see ei ole ju lahe, see ei ole asja mõte!” lausub ta, lai naeratus näol. Arvan, et täpselt selline Maara Parhomenko ongi – omanäoline, loominguline, igati maitsekas ning mitmekülgsetest inimesele natuurilähedastest komponentidest koosnev nagu Leiutajateküla Klausi suppki.