Suvel soolikaid korjamas

Ühte armsasse sibulahõngulisse külakesse Peipsiveerel imbus sumedateks teatriõhtuteks inimhingesid veel enamgi, kui Kolkja elanikke kokku loendades leida suudetaks. Tolles autentse atmosfääriga paigas, kus toimub ka Vahur Afanasjevi romaani “Serafima ja Bogdan” tegevustik, lõi Uus Teater kahel järjestikusel aastal etendunud suvelavastuse „Serafima+Bogdan”.

Mina leidsin end Uues Teatris vabatahtlikuna eelmisel aastal puhtjuhuslikult, kuid nüüdseks on sellest ilmselt kujunenud miski, mis mind Treffneri kõrvalt aitab pinnal hoida. End loomekeskkonnaga sidudes ei suutnud alguses ennustada, et piletikontrollija ameti kõrvalt satun, värvirull paremas ning kollane värvpott vasakus käes, tervet vaatevälja kollaseks võõpama või üleni valges ja hiigelsuures ürbis lavale, pill näpus, või hoopis Peipsiäärsesse võssa soolikaid noppima, aga nagu ikka, on elul ootamatuid keerdkäike varrukast lademetes võtta. 

Kolkjas „Serafima+Bogdan” suvelavastuses abistamine sümboliseerib ilmselt kõige paremini seda, mida ma vabatahtlikkusna naudin. Vabadust, mil ma võin õhtu otsa võsas paljajalu ringi paterdada. Üksikud hetked, mil elamisse mittearmumine saab võimatuks, hetked, mil tööhoos laulujuppi ümisetakse või enne etenduse algust tribüünidel päikeselaikudes lamatakse. Ja läbi kogemuste rikastumised, kõik need ainulaadsed tundmused ning kogemused, mida mujalt lihtsalt ei leia.

Enne etenduse algust asusime Kolkjas kuumalaine seltsis tegutsema umbes neli tundi varem, et kõik õigeks ajaks valmis seada. Austusavaldusena nendele, kes lavastust vaatama ei jõudnud, klaarime esimese asjana absurdselt kõlavat soolikate korjamist. Soolikaid tõmmati etenduse jooksul elusuuruses nukkudest välja, sümboliseerides kellegi roimamist, ning neid tuli võsast pidevalt eemaldada. Minnes sõna otseses mõttes veelgi verisemaks, oli iga etenduse käigus vaja rullida ka verist lina. Seda otsatult pikka näivat lina keriti kogu lavastuse ajaloo käigus siia-sinna kilomeetrite jagu. Lisaks tuli tribüünil korda seada, kolmest puuhalust parkimistõkkeid moodustada ning juhul, kui enne etenduse algust leidus veel piisavalt aega, tuli Peipsi lainetesse hüpata, et kuumalaine ajal lauspäikese käes säiliks meelekindlus rahvale sadakond korda seletada, miks neid kõrvaklappe siis ikkagi etenduse vaatamiseks vaja läheb.

Mul on ereda mälestusena veel meeles ühel vaheajal paljajalu mööda kivist teerada Peipsi äärde jooksmine, sest avanenud vaatepilt oli vapustav – silmapiir sumbus maa ja taevaga nii üheks, et kontrastina eristusid vaid pilliroog, heinakõrred ning paar suuremat kivi. Tekkis sürreaalne tunne, kus reaalsustaju viivuks kadus.

Ühel teisel vaheajal sündis samuti midagi unustamatut, kuid tegu oli veidi teisest puust intsidendiga. Avastasin publikut vaheajale suunates enda kõrvalt lavastaja Ivari Põllu, kes mulle juhtunust jutustas. Juba esimestest etendustest alates olid mõned põlised kolkjalased väljendanud oma meelehärmi rahu rikkumises ja eramajade ette parkimises. Aga ühel õhtul jõuti nii kaugele, et keegi torkas teatrikülalise autol rehvi pussnoaga katki, seejärel kutsus iseendale politsei ning enne politsei saabumist oli too katki lõiganud rehvi jõudnud ka ise uue vastu vahetada. Kuna tuli välja, et tollel elanikul olevat ka varem seadusega sekeldusi olnud, ta olla lausa registris mõrvakahtlusega, täpsemalt kahtlustati teda kellegi pussitamises, siis lõpuks hingati hoopis kergendunult, et viga sai vaid Silver Seppa autorehv.

Viperusi juhtus teisigi. Võsa oli muidugi omamoodi elurikkus, milles rippusid kostüümid peeglite ja tuledeni välja ning kus peitsid end meigikunstnikud, rekvisiidid, näitlejad ja rollid, mida tuli pelga hetke vältel omaks võtta või õlgadelt raputada. Kuid võsa oli ka väga salakaval, neelates endasse pidevalt asju. Ühel päeval otsustaski näljane võsa, et talle ohverdatud armuandidest jääb siiski napiks ning haaras sihikindlalt näitleja mikrofoni järele. Kuna antud lavastus oli üsnagi sekundite mäng, mil näitlejad jooksid lavalt-lavale ning rollist rolli, kujutas võsaga duelli pidav näitleja saabuvat katastroofi. Visa võsa aga alla ei andnud, ehk laval toimus pea viis minutit improvisatsioon, kuni saabus uus mikrofon, mida õhtu lõpuni kentsakalt käes tuli hoida.

Aplauskaja lõppedes ootasin alati publikult kõrvaklappide korjamist, sest igal viimsel kui korral toitis mu elamust siirast emotsioonist ja tänutundest joobunud rahva meeleolu. Klapid korjatud, tormasid kõik vabatahtlikud ööpimeduses nagu välgunooled, et klapid saaksid jälle korrapäraselt kastidesse ja seejärel vooluvõrku ühendatud. Ning kui esialgu võis tegutsevate käte taustalt mõnusat jutuvada kuulda, siis viimastel etendustel oli briisist saanud orkaan ja kõigi käed käisid robotlikult turbulentselt.

Siis, kui tuli aeg, et sibulate keskelt lahkuda, saatis meid alati ustavalt hõõguv kuusõõr sillerdavate tähtede keskel meie öisel teekonnal Tartusse.
Lõpetuseks on mul uudishimulikele lubatud saladuseloori kergitades poetada paar sõnakest sellest, et Uus Teater on Eesti Lavastuskunstnike Liidu poolt valitud Eestit esindama rahvusvahelisele lavastuskunstnike kvadriennaalile 2023. aasta juunis Prahasse. Kuid sellest, mida täpselt seal näha ning kogeda saab, peab minu suu jääma suletuks.