Oma aktiivsusega silmapaistev üheteistkümnendik Anna Malena Kuris jagas Miilanguga oma pöördelist lugu – kaotanud lootuse, et temast võiks saada Treffneri õpilaskogu liige, pakkus saatus talle presidendi krooni. Kuidas selline pööre sai aset leida? Millises suunas puhuvad need tuuled, mis kaasnevad uue ja omanäolise õpilaskogu presidendiga? Milline see Anna Malena üldse on? Vastusteta läppunud õhus on küsimusi rippunud juba mõnda aega, kuid enam ei pea teadmatusest kukalt kratsima – tegime Anna Malenaga intervjuu.

Kirjelda end lühidalt – kes oled ning mis sind huvitab.

Olen Anna Malena Kuris, käin 11.c klassis, tulen Saaremaalt ja mu peamine hobi on koorilaul, hetkel laulan HTG segakooris Anima, kus olen ka juhatuse liige. Eelnevalt olen lõpetanud Joosep Aaviku nimelise Kuressaare Muusikakooli viiuli erialal. Üldse olen väga musikaalne inimene ja just klassikaline muusika on minu valdkond. Olen ka Eesti Õpilasesinduste Liidu avaliku poliitika valdkonna aktivist: mõjutame, mudime ja suuname eesti õpilaste hariduselu.

Mida kujutab endast Eesti Õpilasesinduste Liidus olemine?

Praegu on meil käsil uue riikliku õppekava hariduseelnõu, kus teeme ettepanekuid muudatusteks. Mulle anti seitse ainekava, mis tarvis läbi lugeda ja õpilaste vaatevinklist arvamust avaldada ning seejärel edastatakse minu arvamus HTM-ile (Haridus- ja Teadusministeeriumile). Lisaks korraldame sisendikorjeüritusi ja kampaaniad, näiteks varsti algav koolikottide kaalumise kampaania.

Oled ka Treffneri õpilaskogu president; kuidas sellesse ametisse jõudsid?

See on huvitav lugu. Ma juba kümnendas klassis tahtsin klassivanem olla, kuid mind ei valitud ja arvasin, et ma õpilaskogusse ei saagi. Sel aastal oli sama lugu, mind ei valitud klassivanemaks ega abivanemaks. Kuid siis selgus, et õpilaskogust ei tahtnud keegi presidendiks saada. Kui novembriks polnud veel õpilaskogu president valitud, ma uurisin, mida see töö endast kujutab. Seejärel  andsin teada, et võin presidendiks hakata, kui mind tahetakse (mul on enese kuhugi „surumisega” põhikoolist üks halb kogemus) ). Direktor ja kõik teised olid pakkumise üle väga õnnelikud ja umbes nii minu presidendiks hääletamine ümarlauas juhtuda saigi.

Mis on Su peamised ülesanded õpilaskogu presidendina?

Üks suur roll on näiteks hoolekogus, kus esindan õpilaste arvamust. Samuti on minu ülesandeks kõnede pidamine aktustel, seda olen juba teinud näiteks kooli aastapäeval.  Õpilaskogu eesotsas olen seotud ka avatud uste päeva korraldamisega ja lisaks üritan olla vahendaja õpilaste ja kooli juhtkonna vahel, et näiteks kõikvõimalikud mured jõuaksid ikka ümarlauda arutamisele.

Kuidas õpilaste probleemid sinuni jõuavad?

Tavaliselt kuulen ma peamistest murekohtadest kooli peal ning enda klassikaaslastelt. Seejärel kirjutan klassivanematele, mida nad võiksid oma klassiga jagada, et õpilased saaksid oma arvamust avaldada. Siis korraldame ainult õpilaskoguga (ilma kooli juhtkonnata) koosoleku küsimuse arutamiseks ja viimaks otsime ümarlauas, nüüd juba koos juhtkonnaga probleemile võimalikke lahendusi.. Peagi  tuleb meil ümarlaud näiteks kehalise kasvatuse kohta. Jätkuvalt palun õpilastel antud teemal arvamust avaldada (kirjutage oma klassivanemale või otse mulle, loomulikult on kõik anonüümne!)

Mida võtaksid ette juhul, kui Sinu poole pöördutakse probleemiga, mis Sulle korda ei lähe?

Sõltub sellest, kui laialdane see probleem on ja keda see mõjutab. Ma arvan, et võtaksin igat probleemi kuulda, kuid hindaksin probleemi olulisust ning kui see teisi ei mõjuta, üritaksin talle isiklikult abi pakkuda.

Milline on Sinu ideaalne nägemus õpilaskogust?

Ma tahan õpilaskogu tähtsust siin koolis tõsta. Praegu tegelen koos abipresidendiga õpilaskogu alusdokumendi muutmisega, sest see on väga aegunud, viimati uuendati seda 8 aastat tagasi. Minu soov on, et õpilaskogusse tuleksid need, kellel on motivatsiooni ja potentsiaali sellega tegeleda. Võib juhtuda, et osad inimesed tulevad ümarlauda lihtsalt kohustusest ja ilma olulise soovita enda ja enda klassi arvamust kõigiga jagada Lisaks võiksime õpilastele rohkem seletada, mida õpilaskogu teeb, sest kümnendas klassis ei teadnud näiteks mina õpilaskogust midagi.

Kas on midagi, mis treffneristide elus nüüd muutuma hakkab?

See on hea küsimus. Ma üritan teha nii, et õpilaskokku saaksid tulla need, kes on valmis koolielu nimel tööd tegema. Ja loodan, et suudan õpilaste seas tõsta arvamuse avaldamise aktiivsust ning eraldada teineteisest vähem olulised ja olulisemad murekohad. Nii jõuaks juhtkonnani läbimõeldud murekohad, mitte lihtsalt n-ö vingumised ilma lahendusettepanekuteta.

Mida Sa arvad treffneri mainest?

See on keeruline teema, selline tundlik teema ka. Mina isiklikult tulen Saaremaalt, kus Treffnerist teatakse põhiliselt seda, et see on kõige parem ja raskem keskkool Eestis ja ärge sinna minge, kui te ei taha õppimisse ära surra. Mu enda vanemad ütlesid ka, et ära ikka mine! Ma arvan, et liiga palju on selliseid kitsavaatelisi eelarvamusi. Seda olen ka Tartus elades aru saanud, et treffneristidest on jäänud linna peal mulje, nagu oleksid nad sellised inimesed, kes kiitlevad Treffneris käimisega, õpivad end surnuks ja ei saa üldse magada. Arvan, et eri gümnaasiumite maine rõhutamine on õpilaste keskis mõttetuks võimuvõitluseks muutunud, üritatakse leida, miks üks kool on parem kui teine, kuid kõik koolid on ju tegelikult millegi poolest head ja see on väga tore, et meil on erinevaid koole, see lisab mitmekesisust. Me võiksime pigem harmooniliselt eksisteerida…

Kuidas saaksime Treffneri mainet parandada?

Ma arvan, et Treffneri olemust võiks rohkem meediasse tuua. Üks samm on näiteks hiljuti loodud HTG Instagrami konto. Tulevased kümnendikud saaksid nii rohkem näha-kuulda, milline meie kool on, sest mulle on jäänud mulje, et hetkel Treffneri siseelu on muu maailma eest peidus. Võibolla jääme niimoodi ilma potentsiaalsetest väga headest õpilastest, kes lihtsalt meie koolist eriti kuulnud polnud. Me ei pea muutma oma kooli motot või olemust, aga võime seda ju rohkem avalikustada ja jagada ning nii eelarvamusi ümber lükata.

Mida soovitad treffneristidele?

Vaadates hetkeolukorda treffneris, panen õpilastele südamele, et me peame olema üksteise suhtes tolerantsemad ja tulema sotsiaalmeediast pärismaailma tagasi. Olen korduvalt märganud, kuidas inimese hindamine põhineb sellel, milline ta on sotsiaalmeedias, kuid tegelikkuses on inimesed palju mitmekülgsemad ja värvikamad. Tulgem sotsiaalmeediast välja, vaadakem teineteisele päriselt silma ja rääkigem rohkem näost näkku!