Tammsaare päeval käis Lutsu aasta puhul õpilastele kirjanikust lähemalt jutustamas Oskar Lutsu majamuuseumi kuraator Liivi Rosenvald.
Sada aastat on kevadel möödumas sellest, kui kahekümne viie aastane Luts sai siitsamast lähedalt, Rüütli 2 asuvast „Noor Eesti“ kirjastusest jah-sõna „Kevade“ kirjastamiseks. „Kevade“, mille esmatrükk maksis tollal 10 kopikat, võrdus kümne kilogrammi leivaga. Ja selgub, et leidus palju eestlasi, kes eelistasid leivale head eesti
lugu, sest mis muu ta siis oli, kui eelkõige eestlaste raamat! Isegi vahetuv võim ei suutnud
Lutsu veenda teost punaseks ümber kirjutama. „Kevade“ ta oli ja „Kevadeks“ ta jäi.
Vaikne geenius
Luts, olles „Kevade“ trükkimise ajaks jõudnud juba kodanike tajudesse sillutada väikese raja Postimehes ilmunud luuletuste abil ning hiljem Päevalehes ilmunud tõlke kaudu, oli tavaelus olnud vaikne ning armastanud vaikust. Seetõttu leidsid suuremad kirjanduslikud ettevõtmised aset pigem ööhämaruses kui päevavalgel. Lõunaajal käis Luts kohvikutes ning suhtles tolleaegse haritlasrahvaga.
Humoorikas hull
Oskar, olles Eesti üheks esimeseks nii-öelda läbi „uumuriprisma“ kirjutajaks, olevat ise vähe avalikult naernud. Naernud ja nutnud olevat ta salaja ja vaikselt enda ette. Seetõttu kahtles ta abikaasa ka mehe mentaalses stabiilsuses, aga võib-olla ongi hullus üks geniaalsuse esinemisvorme?
Samas fakt, et Luts vähe naeris, ei välistanud seda, et ta nalja teha ei mõistnud. Mõistis ja kuidas veel! Põdedes vähki, olevat ta öelnud, et tema ei ole mitte Oskar Luts, vaid Oskar Vähk. Ning haigevoodis lamades olevat härralt küsitud, kuidas läheb. Luts vastanud: „Läheb nagu lükkad, aga alati viltu!”
Sada kakskümmend viis aastat on möödas Oskar Lutsu sünnist. Tootsi, Arno ja Teele isa, seemne istutaja sünnist. Lilled. Heinamaa. Päikesepaiste. Kevadeni!
Kommentaarid