Treffneri koolil on õpetajatega vedanud. Kui kord Madis Reemanni käest küsiti, mis hoiab temasugust inimest koolis tööl, vastas ta: kujutlusvõime piiratus. 

Loomulikult olin ma Treffneri koolist vaimustuses – toredad klassikaaslased ja asjalikud õpetajad lihtsalt ei jätnud teist võimalust. Rääkisin sõpradele oma koolist ja lisasin kirjadele õpetajate tsitaate. Ajapikku vaimukuste hulk kasvas ja mul polnud enam meeles, kellele ja mida juba saatnud olin. Tuli mõte ütlused kokku koguda. Pidasin nõu klassivendade Matti Laarmaa ja Markus Unteraga ja kooli aastapäeva ballil a. D. 1998 sündis otsus koostada „Algaja treffneristi käsiraamat“. Tugeva tõuke andsid selleks ka koolimaja põleng ja järgnenud nädalad, mis olid nii pööraselt ebaharilikud, kui veel olla sai. Erakordne aeg sütitas. 

Ma teadsin koolielust küll palju, aga mitte kõike. Ei ole ka kõik õpetajad mulle hindeid pannud. Samuti pole ma osa võtnud rahvatantsuringi, väitlusklubi ega õpilasomavalitsuse tegemistest. Järelikult oli vaja abi ja seda sõbrad ka lahkesti pakkusid. Lüngad said täidetud. Tiitellehe pöördele trükkisin ära kaasosaliste nimekirja. Mine tea, kui tuleb jama, siis pole ma üksi. 

Enne raamatu ilmumist hakkasin seda reklaamima. Koridoride seintele kinnitasin suure hulga mitmesuguseid A4 formaadis teateid peagi ilmuvast raamatust. Isegi Teeviida messil oli reklaam kohal. Ometi puudus reklaamil igasugune tagasiside. Ühtegi küsimust mulle ei esitatud. Otsustasin, et üks õpetaja peab saama raamatut eelnevalt näha – klassijuhataja Age Salo. Tema nõuandel jätsin välja poliitika teema. Nii jäi mainimata, kes Kuningriiklaste nimekirjas või mõnes erakonnas Riigikokku kandideeris ja mitu häält sai. Need olid väikesed numbrid. Jätsin mainimata ka selle, et õpetajate toas kadusid alati kõik saiakesed laualt, kui üks teatud õpetaja ruumis viibis. Age Salo muretses, ega väljend „martanahh (tasakaaluks almanahhile)“ ei viita hiljuti ilmunud almanahhi rohketele trükivigadele. Õnneks mitte. Viide oli isiklikku laadi ja seotud inimestega minu lapsepõlvest. Ka Toomas Jürgenstein sai käsikirja näha. Tema ütles, et seda raamatut tasub osta kohe mitu tükki korraga. 

Paralleelklassivend oli varaküps ärimees ja lubas mulle raamatu ära trükkida. 2000 krooni eest 200 tükki. Tähtaeg oli 1. aprill 1999, mil seisis ees raamatu esitlus. Trükikotta (Kreutzwaldi 1a) pääses sisse hoovi poolt. Kui ma 31. märtsi õhtul raamatutele järele läksin, oli töö alles pooleli, aga kaks lühikest kasvu trükitöölist juba parajalt vindised. Paralleelklassivend kamandas neid ja tõi poest õlut juurde. Töö edenes aeglaselt. Kogu põrand oli täis vigaseid lehekülgi ja äralõigatud ääri. Segadust nähes olin pisut närviline. Vaid mõni minut puudus südaööst, kui kauba kätte sain. „Oli ju kokkulepe, et 1. aprilliks on valmis!“ teatas paralleelklassivend rõõmsalt, olnud lubadusest kinni pidanud. Klassivend Matti aitas raamatud trükikojast ära tuua. Kahekesi kõndisime, raamatukastid süles, läbi öise Tähtvere Raekoja platsi, kus ma tollal elasin. 

Neljapäeval kell 14.50 oli 1. aprilli aktus. Kolmele eksemplarile kirjutasid pühendused Madis Reemann reaalsuunale, Rita Zobel loodussuunale ja Helgi Tering humanitaarsuunale. Reemann kirjutas: „Õppige füüsikat, lurjusekesed!“ Need kolm raamatut panime oksjonile, mida juhatas Matti Laarmaa. Ta teatas, et see raamat on väike nagu liikluseeskiri, roheline nagu liikluseeskiri, aga ta ei ole liikluseeskiri. Oksjoni tulud läksid hariduse toetuseks, st minu hariduse toetuseks. Reaalsuuna raamatu eest maksis koolivend Lentsius 65 krooni. 

Pärast aktust võis igaüks endale 15 krooni eest raamatu soetada. Kuna kõik kiirustasid koju, edenes müügitöö hullu kiirusega. Kooli raamatukogu juhataja palus ühe eksemplari raamatukogu jaoks. Kui saabus vaikus, korjasin põrandalt raha kokku ja mõned klassikaaslased ajasid veel lõbusalt juttu. Sirge sammuga astus meie juurde õppealajuhataja Aime Punga. Klassikaaslased pakkusid temalegi raamatut, kuid Punga ei lausunud sõnagi ja kõndis tuldud teed tagasi. „Aga raamatukogust saab laenutada!“ hõigati talle järele. Minuti pärast oli Punga tagasi, 15 krooni näpus. 

Kuna 2. aprill oli suur reede, jätkus õppetöö esmaspäeval. Emotsioonid olid laes. Nädalavahetusel helistas mulle korduvalt Uve Saar. Ta informeeris meeleoludest, mida oli mitmesuguseid. Kas ma olin toime pannud kangelas- või kuriteo, polnud veel selge. Kuna 1. aprillil ei olnud direktorit majas, palus Saar, et ma tuleksin esmaspäeva hommikul veidi varem kooli ja esimese asjana kingiksin direktorile pühendusega eksemplari, et leevendada tema palet. Ülle Keerberg jättis nädal aega kooriproovid ära, sest ta oli „nii haige“ selle raamatu tõttu. Pärast sain Keerbergiga jälle sõpradeks. Oli teisigi, kelle suhtes olin taktitundetu olnud. Õpetajaskond piilus vargsi direktori poole, viimane aga võttis asja rahulikult. Seepeale hakkasid kiitvad hääled julgemalt välja kostma. 

Siiamaani on silme ees vaatepilt: terve koridori ulatuses istuvad õpilased kahel pool, kes aknalaual, kes põrandal, kõigil rohelised raamatud näpus, ja loevad. Kahju, et fotoaparaati käepärast ei olnud! Postimehes ilmus raamatu tutvustus. Õpilased märkasid, et Külli Rootsi võttis tundi kaasa kella ja asetas selle pidulikult enda ette lauale, kuna käsiraamatus oli öeldud, et ta muidu kella ei märka – nii oli raamatul ka positiivne mõju. Lõpuaktusel ütles Helmer Jõgi: „Mis te arvate, et ma hakkan nüüd Tammsaaret tsiteerima? Oh, ei! Aga ma tsiteerin kedagi teist, kellel on ka kõik eeldused klassikuks saada.“ Ja nimesid nimetamata oli kõigile selge, millisest raamatust pärines tsitaat: „Harilikult minnakse siit koolist targemana, kui siia on tuldud.“ 

Juba nädal või paar pärast raamatu ilmumist tuli sama hinna eest teist sama palju juurde trükkida. Mis teisest portsust kevadeks alles jäi, sai sügisel rebaste peol viimseni maha müüdud. Kirjutasin hinnasildile suurelt „15“, kuid üks sõber tõmbas selle sirge joonega maha ja kirjutas asemele „20“. Aitäh!