Palusime vilistlastel kirjutada oma HTG-aegsetest mälestustest või sellest, mis neil kooliga seostub. Meenutusi saab lugeda sellest, kuidas pea 40 aastat tagasi peale kooli aega veedeti, kuidas avastati koolimaja põleng, ning ka tunnetest, mis on kooliajale tagasi vaadates tekkinud. Aitäh Juhani Püttsepp, Kristjan Luhamets, Ave Taavet, Aliis Aalmann ja Kaarel Aadli, et saatsite meile oma kirjatükid!

Kristjan Luhamets, vilistlane 1999

Lugu sellest, kuidas minu armas koolimaja tahtis maha põleda.

Ilmselt ei ole see enam kellelegi uudis, et Treffneri kool 16. novembril 1998. aastal kõvasti kõrvetada sai. 

Olen vahel mõelnud, mida ma teeks, kui puhkeks tulekahju. Vana koolimaja on kahekorruseline ja minu koduklass asub esimesel korrusel. Esimeselt korruselt võib lihtsalt akna kaudu välja pääseda, kui selleks vajadus tekib. Aga mida teevad need, kes on üleval? Ülakorrusel on pikk koridor. Hüva, nad lihtsalt jooksevad mööda pikka koridori trepini ja tulevad sealtkaudu alla. Paraku ülemise korruse koridoriga veel klassiruumide rida ei lõpe. Koridori lõpp on ühtlasi uue koridori alguseks. See viimane on kitsas, nii et võid kahe käega vastu mõelmat seina toetada. Ja ka kõver on see koridor, seinad puulaudadega löödud. Kui peaksin tulekahju korral kusagil seal olema, siis ei oskaks ma küll kuidagi välja mõelda, kuidas terve nahaga sealt pääseda.

See eluohtlik Jaani tänava poolne koridor lõpeb keemiaklassiga. Just seal oligi mul tund, kui uksepoolse pingirea õpilased tundsid suitsulõhna. Keemiaklassis on ju loomulik, et vahel võib seal igasuguseid lõhnu tunda. Õpilased aga kurtsid endiselt, et väga ebameeldiv on selle haisu sees olla. Mul oli hea meel, et olin äsja nohu saanud ja ei pidanud lõhnadest ennast segada laskma. Jätkasime sahhariidide teemal ülesannete lahendamist.

Koolis on iidamast-aadamast käinud remont. Samuti käib ehitustöö kooli kõrval Jaani kirikus.

„Ilmselt keevitavad,“ arvas keegi. Õpetaja palus akna lahti teha ja vaidles vastu sellele keevitamisejutule: „Väljast tuleb ainult värsket õhku.“ Kinnitamaks õpetaja väidet pistsin pea aknast välja ja ahmisin õhku. Tõsi küll, keevitamisest ei olnud seal haisugi.

„Oodake, ma vaatan, mis see on,“ tegi õpetaja klassi ukse lahti. Ei midagi. Koridori ots, mis end keemiaklassi keeras, oli rahulik ja vaikne nagu alati.

Mõtlesin, kes see neid ülesandeid ikka viitsib lahendada ja ega see tunni lõppki enam mägede taga ole, ning panin oma asjad kokku. Peast käis läbi ka mõte, et mine sa tea, äkki põleb kuskil. Õpetaja seisis avatud ukse juures ja mina seisin oma pingi kõrval.

„Läheks mõnda teise klassi,“ pakkus keegi välja. „Meie koduklassis on küll teised ees, aga kuskil ikka peaks mõni klass vaba ka olema.” Nägin tagumisest reast, et õpetaja ümber on õhk hägusemaks muutunud. „Nüüd on ju lausa silmaga näha, et kuskilt tuleb suitsu,“ mõtlesin, „teine korrus pealegi, keemiaklass, ei jää ma siia passima,“ ja marssisin klassist välja.

Läksin koridori akna juurde. Sisehoovis tegid töömehed lõket, aga ma ei saanud kuidagi aru, kuidas see suits meie klassi pääses. Pidin juba tagasi minema ütlema, et jälle need töömehed kärsatavad, kui nägin huvijuhi kabineti akna taga leeke. (Huvijuhi kabinet asus toona praeguse keemiaklassi, ruumi 217 vastas. – toim) Koridori aken ja huvijuhi aken on kooli sisehoovi nurgas nii, et ühest aknast näeb teise. Akna lähedal laua peal oli tõepoolest leeke näha. Vaatasin kabineti ust, aga kuskilt ei tulnud suitsu. Uks oli lukus. Läksin tagasi klassi poole, kus teised vastu tulid. Ütlesin neile, et huvijuhi kabinetis põleb midagi. Ei osanud ma seda karta ja mingiks suureks õnnetuseks pidada, kui juba kaks tüdrukut jooksid juhtunust õppealajuhatajat teavitama.

Astusin jooksjatele rahulikult pika sammuga järgi. Õpetaja klassis ei olnud veel selgusele jõudnud, kuhu klassi minna ja hõikas sagivate õpilaste seas: „Kuhu te lähete, kuhu te nüüd lähete!“ Kuulsin veel seljataga klassivendi tulemas: „Ohhoo, tulekahju! Vajutage nüüd seda nuppu!“ Tegelikult oli neil tuju lõbus nagu alati ja vaevalt, et nemadki juhtunu tõsidust suutsid esialgu mõista. Jõudes koridori algusesse, sinna, kus on õpetajate tuba, direktori kabinet ja mõned muud ruumid, nägin ähmi täis õppealajuhatajat oma kabinetist välja tormamas. Ta jooksis kiiresti trepist alla kantseleisse. Kuna tundus, et midagi targemat teha pole, jalutasin järgi. Vaatasin esimese korruse tühje koridore, kas siin on kedagi, kellele saaks kuumi uudiseid teatada. Ei olnud kahjuks.

Juba sagisid ringi ka raamatupidajad, käes punased vahtkustutid. Seisin seal tühjas koridoris ja vaatasin aknast välja. Tõepoolest, huvijuhi kabineti juurest tuli paksu suitsu. Ja see suitsusammas üha suurenes. Kuulsin kedagi ütlemas, et direktorit ei ole majas. Mõtlesin, kas on mõtet tunde segada ja tulekahjust ütlema minna või mitte. Mis siis saab, kui ma äkki valehäiret teen? Läksin klaasustega klassi ukse taha. Minna ütlema või mitte? Nägin, et klassi ees on direktor. Aga teda ei pidanud ju majas olema!? On kuidas on, temale pean ma seda asja ikka rääkima.

Astusin uksest sisse. Nojah, ei olnud küll direktor, oli hoopis bioloogiaõpetaja. Aga kust ma pidanuks selle habeme tagant aru saama, kummaga on tegemist. Tühja kah, olin juba klassis, eks siis pidin ütlema, mis mul öelda oli. Ütlesin, et vabandage, huvijuhi kabinetis põleb midagi. Õpetaja vaatas mulle imestunult otsa. Õpilasedki ei teadnud, mida arvata.

Läksin klassist välja. Õppealajuhataja tiirles ringi nagu vurrkann ja muudkui ütles, et evakueeruge. See andis enesekindlust ja ma hakkasin klasse järjest läbi käima. Nüüd ütlesin juba otse välja, et vabandage, huvijuhi kabinet põleb, oleks soovitatav evakueeruda…

Tegelikult sain ainult mõned üksikud klassid läbi käia. Trepist voolas alla õpilaste mass. Peaks ka üles ütlema minema. Aga enam ei hakanud sinna suitsu sisse ronima. Pealegi teadsin, et olin kohe alla tulnud ja üleval on nii palju inimesi, kes võinuks juhtumist edasi teatada. Nagu hiljem selgus, ei olnud seal kellestki enam ütlejat. Üks klassivend siiski oli ühe esimese korruse klassis ütlemas käinud ja õppealajuhatajagi oli sõnumit laiali kandnud, aga sellest hoolimata jätkus enamikule klassidele veel avastamisrõõmu.

Viimaks hakkas tööle häire. Kevadel uudistasime seinal neid punaseid nuppe, kuhu on kirjutatud: „Tulekahju! Purusta klaas!” Tookord puudutasime õrnalt näpu otsaga ja silmapilk pistis kell plärisema. Nüüd olid paljud tagunud neid masinavärke, aga miski ei aidanud.

Isegi neis klassides, kus ma ütlemas käisin, arvati esialgu, et ma lihtsalt nalja teen. Tund pidi ju ka varsti lõppema. „Oleks sul natuke rohkem ärevust olnud, võib-olla siis oleks uskunud,“ arvas üks õpetaja.

Enne veel, kui majast välja saime, oli ajakirjandus kohal ja keegi väidetavalt Sõnumilehest juba pildistas ringisagivaid õpilasi. Mis neil viga, Postimehe maja on nii lähedal, et ajakirjanik jõuab enne sündmuskohale, kui mina keemiaklassist välja jõuan ronida.

Õues avastasime, et kohale olid jõudnud ka sõbrad pritsimehed, kes uudishimulikke laiali ajasid, et punakarva autodele teed teha. Nii me seal õues siis vaatasime seda tossavat majalobudikku ja ummistasime neljasajakesi vanalinna tänavaid. Otsisin tuttavaid. Jumal tänatud, kõik olid elus ja terved. Keegi inimestest tulekahjus kannatada ei saanud.

Algas meie järjekordne koolivaheaeg. Paljud õpilased sisustasid seda vabatahtlikult koolimaja koristamisega. Töö oli küll must, aga see-eest väga huvitav. Õpetajad on meil toredad ja suudavad säilitada huumorimeelt ka seal, kus klassi lagi on sisse langenud ja koridori põrandas kollitavad mustad augud. 

Kristjan Luhamets aastal 1998

Juhani Püttsepp, vilistlane 1982

Pärast tunde Emajõe ääres

Mõeldes tagasi aastaisse 1971 kuni 1982, mil mu igapäevane sootsium lähtus Treffneri ajaloolisest koolimajast, nüüdki unedes üha oma tolmuste nurkade, järskude treppide ja hämarate võlvkaarealustega kangastuvast, tunduvad toonased kevaded vesisemad ja talved lumisemad.

Koolimaja Jaani kiriku poolt ääristanud, tänaseks tasandatud kaldega nõlv kujutas endast külmade saabudes suurt liumäge, kus poisid pärast tunde vissi lasid nii püsti, portfelli peal istudes kui ka lausa kõhuli. Suusatunnis panime kohe Tähtvere pargi alguses oma Visud alla ja sõitsime läbi dendropargi ning mööda praegust maanteed Vorbusele. Kuidas selline ime võimalik oli, võiks täna küsida.

Kui saabus kevadine suurvesi, ei kulgetud Supilinna tänavail küll enam lootsikutega nagu 20. sajandi algupoole, kuid paastukuus vulisesid munakivisillutisega tänavate veeres lausa tillukesed mägiojad alla Emajõe poole.

Koju ei tahtnud pärast tundide lõppu keegi otsejoones minna. Põlenud tikuotste võistu ujutamisest Supilinna rentsliveertes kujunes me igakevadine elamuste ja punaste põskede allikas. Sõit võis sujuda näiteks Tähtvere või Marja uulitsal. Võistlejail oli õigus kivi või koerajulga taha kinni jäänud tikk näpuotsaga liikuma lükata.

Energiat pikemaks värskes õhus viibimiseks lisasid nüüdseks suletud Toome poe kõige odavamad kommid sordist Komeet. Sada grammi maksis mäletatavasti seitse kopikat. Seda seitset kopikat meil kellelgi muidugi kohe üldse ei olnud, kuid vahel leidsime münte Toome poe poriselt põrandalt, kuhu Supilinna lõnged napsu ostes oma pehmete näppude vahelt kogemata pudistasid.

Meie kooli kamba suuremaks ettevõtmiseks kujunes kevadine paberlaevukeste regatt Emajõel. Vähemalt kahest aastast meenub see võidusõit. Osavõtjaid kogunes tosina ringis ja kõik loomulikult poisid, tolleaegse Tartu 1. Keskkooli 9.-10. klassi õpilased.

Lähtekohaks oli praeguse Kroonuaia (toona Komsomoli) tänava otsas asunud pontoonsild. Sealt kukutasime igaüks oma vihikulehest volditud laeva stardikorralduse peale Emajõe lainetesse. Raudselt uppusid mõned neist kohe.

Pinnalejäänud alustasid suhteliselt käredas suurveevoolus ohtlikku teekonda finiši, Kaarsilla poole. Laevaomanikud kulgesid siis oma aluseid silmas pidades kaasa kaldapealsel. Kindlasti seisatasime toona linnast otse jõkke kulgevate solgitorude suubumiskohtade juures, et korraks jälgida seal varitsevaid latikaõngitsejaid.

Oma laevukesi me kuidagi suunata ega aidata ei saanud – meeles on, et ühel võistlusel ületas Kaarsilla-aluse mõttelise joone vaid kolm neist. Kooli teadetetahvlil selle regati tulemused muidugi ei kajastunud, sellal võis sealt lugeda käskkirju direktori kiitustega, rohkem küll laitustega kellegi mitterahuldava käitumise pärast.

Paremate õpilaste pildid seisid reas õpetajate toa lähistel autahvlil, millegipärast enamjaolt tüdrukud. Poisid siis imetlesid neid fotosid ja mõtisklesid, millisega neist oivikutest võiks küll tulevikus abielluda, et endast targemaid järeltulijaid saada. Kui klassiõhtul aga makilindilt sahiseva ABBA „Iߴm just a girl“ saatel tantsuks läks, võis mõnelgi, vaatamata poiste vetsus kiiruga sisserüübatud liköörilonksule, esineda suuri raskusi, et julgeda üldse mõne klassiõe ees kummarduda.

Kindlasti andis toonane Treffner meile rohkem kaasa kui vanaemadele „kuus talve külakoolis“, sest tervelt üksteist sügist ju prõmmisime ühte ja sedasama koolimaja ust ning hobusevargaid me hulgast ei sirgunudki. Hobuste aeg Taaralinna tänavail oli ammuilma otsa saanud, kui lõputunnistuselt oma hinnete keskmist ülikooli astumise ürituseks kokku arvutasime. Ja sellega tulime me toime!

PILDI ALLKIRI (erakogu)

Start Tartu 1. Keskkooli poiste paberlaevukeste regatile Emajõel, aasta võis olla näiteks 1981 (loo autor esimeses reas vasakult teine)

Kaarel Aadli, vilistlane 2016

Kohtumistest 

Treffner-Treffner-Treffner. Aastatega, mida on lõpetamisest küll vaid seitse, on see sõna jäänud mu suus üha harvemaks. Viimasel ajal, kui koolist juttu tuleb, on seda juba vaat et imelik lausuda. Seda ühel hetkel nii relevantset ja suupärast sõna – Treffner. Tegelikult sai see ju ühel hetkel veel suupärasemaks ja alles jäi lihtsalt „treff”. „Käime treffist läbi veel?” võis päeva jooksul kõlada. Ja iseenesest on see ideaalne nimi, sest saksa keele poolt lähenedes ja julget omavoli kasutades saame nimest hõlpsalt treffen’i ehk kohtumise. Ja selles, ütlen ausalt, peitubki minu jaoks Treffneri olulisus – kohtumistes. 

Esiteks kohtusin selles koolis õpetajatega. Pedagoogidega, kes mõjutasid minu maailmapilti, utsitades vaatama enda ninast kaugemale, mõtlema kõrgemates, isegi taevastes sfäärides või vähemalt nende suunas; õpetajatega, kes olid minu ülimalt humanitaarse olemuse jaoks just need eeskujud, keda kuulates ja silmitsedes tundsin nii suurt samastumist kui ka kõige lihtsamat õnnetunnet. Mille pärast? Ainult selle pärast, et sain olla tunnistajaks kellegi inimlikkusele. Need õpetajad ei kartnud olla inimlikud inimesed. Nad võisid olla klassi ees, et meile õppekava järgi teadmisi jagada, aga ometi lahkusid nad sellest kihistusest tihti ning, olles nemad ise, õpetasid meile nii palju enamat. Isegi olulisemat: kuidas olla inimene. Kadri Tüür ütles [Juhan] Smuulist rääkides, et peamine küsimus, mida rahvas Muhu muuseumi külastades tema kohta küsib, on ikka, „milline inimene ta siis oli?“. Ja me tahame teada, sest see ütleb meile midagi meie enda kohta: kas ta tegi samasuguseid vigu, mida mina? kas ta oli samamoodi armunud? kas ta võttis ennast tõsiselt? milline huumorisoon tal oli? Me tahame ennast ära tunda. Ja gümnaasiuminoore jaoks on eneseleidmine ju pealisülesanne, see kõige olulisem. Seega, aitäh Helgi Tering, Toomas Jürgenstein, Helen Köhler, Marcus Hildebrandt ja kõik teised, kes oma inimlikkusel paista lasid. 

Teiseks kohtusin koolis loomulikult nendega, kellest said minu sõbrad, kelle seltsis möödusid tunnid ja vahetunnid, Miilangu vorpimine ja KoKoKo korraldamine, suvised festivalid ja talvised lõkkeõhtud, aatriumisillal kõõlumine ning koolikaaslaste vahtimine ja kõik need ülejäänud tuhat tegemist, mis nende üksikute gümnaasiumiaastate jooksul ette tulid ja mis lõpuks moodustasid nii mugava ja turvalise kommete kogu, et me kõik vist käisime koolis tõesti ülimalt hea meelega. Nende inimestega suhtlen veel praegugi igapäevaselt ja ei tundu, et see edaspidigi oluliselt muutuks. Kui õpetajatega kohtumised said mööda, siis sõpradega kohtumised veel kestavad ning seda, kui palju me üksteist aastate jooksul oleme mõjutanud ja edasi mõjutame, on ilmselt võimatu üle hinnata. 

Viimaks võib öelda, et kohtusin selles koolis lõpuks ka iseendaga, kõigi teiste kohtumiste kaasabil. Mingid kivid loksusid paika, mingid mõtted jäid, mingid tunded said tuttavaks. Ja loodan väga, et nii praegu kui ka edaspidi võivad treffneristid öelda sedasama. 

Ave Taavet, vilistlane 2007

MA KÄISIN TREFFNERIS

Mõtlesin eile õhtul enne uinumist, et peaksin täna Miilangule väikese kaastöö saatma.

Ja nägin unes Aime Pungat. 

Ta tabas mu HTG garderoobis poppi tegemas (episood, millel pärisajalooline pretsedent puudub!) ning mul oli väga häbi.

Niisiis katsun oma alateadvuse ja Aime Punga ees selle hilise kaastöö lunastada.

Praegu, 16 aastat pärast Treffneri lõpetamist on kool mu elus endiselt kohal. 

Ühtaegu immanentselt ja märkamatult.

Ilmselt kõige olulisem, mille gümnaasiumist kaasa sain ja mille väärtus ajaga vaid kasvab, on sõpruskond.

Mu kõige lähedasemad inimesed on endiselt suuremas jaos treffneristid. Nii endised koolikaaslased kui hiljem oma tee minu ellu leidnud vilistlased.

Neid on kerge tuvastada. 

„Ma käisin Treffneris,” on lause, mis pudeneb vilistlaste suust veel enne, kui räägitakse oma praegusest tegevusalast, ülikoolis omandatud haridusest või perekonnaseisust.

See on kvaliteedigarantii või, kui soovite, moodsama nimega: bränd. 

Jah, Treffneril on palju brändile omaseid tunnusjooni. Koolil on pikk ajalugu, ustav töötajaskond, kõrge õppeedukus, selgelt välja joonistunud väärtused ning toetav vilistlaskond. 

Samas tundus õpingute ajal, et kooliseinte vahele oli kogunenud äärmiselt kirev seltskond, kelle ühisosaks oligi vaid keskmisest kõrgem eksamitulemus. Seal oli boheemlasi ja punkareid, eraklikke tuupureid, sotsioliite ning edule orienteeritud sooritajaid. 

Niisiis ei anna „Ma käisin Treffneris” suurt aimu inimese isikuomadustest.

Küll aga on seal veedetud kolm aastat pagasiks, millega võib ehitada silda ka väga kaugete kallaste poole.

Nagu loo alguses viidatud, tungib kool endiselt kunagiste gümnasistide igapäevaellu, olgu siis unenägude, sotsiaalmeedia või juhuslike kohtumiste läbi. 

Eelmisel nädalal oli mul rõõm anda allkiri ühte artiklikogumikku, millega tähistati Hando Runneli juubelit. Märkasin varasemate signeerijate seas Priidu Beieri nime ja suuremat mõtlemata teatasin kohe uhkusega kirjastajale: „Ta on minu endine kunstiajaloo õpetaja!”

Õpilane jääb õpilaseks, parafraseerides üht tuntud käibefraasi: „Sa võid mehe Treffnerist ära võtta, kuid sa ei saa Treffnerit mehest ära võtta.”

Aliis Aalmann, vilistlane 2015

Mida mäletan Treffnerist? 

Mäletan, et 9. klassi alguses (vist) hakati rääkima edasistest plaanidest. Kui sugulased poetasid: „Äkki lähed Härmasse, äkki lähed Treffnerisse“, siis ei teadnud ma Treffneri koolist tegelikult midagi. Aga Härmast teadsin küll. Kahjuks või õnneks ei oska ma põhjendada, miks just nii oli. 

Katsed tegin mõlemasse. Kooli otsustasin tulla Treffnerisse. Kuigi pealtnäha olen humanitaar (vist), läksin hoopis loodusklassi ja „koodi“ sain C12. 

Esimene suursaavutus oli elada üle muusikatund, kus kõik pidid klassi ees laulma. Teadsin, et meenutan pigem kraaksuvat varest kui mingit laulikut, aga ometi sain kuidagi hakkama ja koori mind ei võetud (natuke oli kurb, aga tegelikult oli ka kergendus). Üleüldse olin pigem tagasihoidlik, tegin vajalikud tööd ära, aga rohkem ei julgenud pingutada, sest mulle tundus, et äkki ma ei jõua, äkki ma ei saa hakkama. Nüüd kahetsen. Mõtlen, miks ma julgem ei olnud. Oleks ju võinud võtta gümnaasiumist viimast ja pärast rahulolevalt ohata, et jess, ma olin tubli ja veel natuke pealegi. Aga võib-olla on kahetsus teretulnud, võib-olla peabki natuke kahetsema, sest nüüd vaatan ma pisut teise pilguga. Nüüd mõtlen, et iga katsetus on kogemus. See aga ei tähenda, et ma alati igast võimalusest kinni haaraksin. Usin tuleb olla mõistlikkuse piirides. 

Ja teine suur-suur saavutus oli rebaste ristimise võit! Kõrvaltvaatajale võisid mõned ülesanded ikka väga kahtlase väärtusega tunduda, aga osalejana oli tegemist toreda, klassikaaslasi liitva ettevõtmisega, kus unustati muu ja keskenduti ühisele eesmärgile. Kuigi võit oli tore ja terendas silme ees, saime tegelikult klassina ühtsemaks, mis on iga alguse puhul äärmiselt oluline. 

Meenutan siiani säravail silmil kohustuslikku kirjandust (isegi „Isa Goriot’d“, mida lugesin pühapäeval terve päeva, ja tundus, et see ei saagi otsa. Sõin ja lugesin, kõndisin ja lugesin, istusin diivanil ja lugesin). Mõtlen rahulolevalt õpetaja Kokassaare läbimõeldult esitatud infole, mille meie õpilastena vihikusse kribasime. Töödeks oli palju lihtsam õppida, kui konspekt oli selge. Vahepeal meenutan vektoreid, need on alati seotud arbuusidega, sest õpetaja Jaan Paaver rääkis kogemusloo sellest, kuidas liikuvast autost arbuusi viskamiseks jalgratturi pihta tuleb arvestada, et nii auto kui ka jalgrattur liiguvad ja seega peab sättima arbuusi viskehetke täpseks, et jalgrattur ka pihta saaks. 

Ma ei tunne absoluutselt, et 10. klassist on möödunud juba kümme aastat (ja juba rohkemgi, muudkui tiksub rohkem). Aga kui ma olin 10. klassis, tundus kümme aastat üüratu. Mõtlesin, et selle aja peale on mul endast mingisugune kindlam arusaam kujunenud. Teisalt on jällegi huvitav: ma pole veel valmis, vaid arenen, kujunen, õpin.

Soovitus praegustele õpilastele: koostage klassiraamat! Meil on see olemas. Aeg-ajalt võtan selle jälle kätte, nostalgitsen, heietan, meenutan.

/

mida teeb väikelinna tüdruk tartus

ta kardab, et linna kingad jäävad liiga suureks

ja jalgu lohistades tuleb ennast vedada rebaseaastaist

abituriendiks (otsetõlkes ’ära minna tahtja’)

aga kas ma siis tahan

ära minna

ja kui kool saab lõpetatud

kas saab ka uhke olla

kokku on tulnud nii erinevad näod ja nimed

ja mõnel on keemia selgem sellal kui mina proovin 

järele vedada sest

põhikooli lõpus ütles õpetaja „küll gümnaasiumis õpite“

ja gümnaasiumis ütles õpetaja „põhikoolis juba õppisite“

mida teeb väikelinna tüdruk tartus

veel suuremas klassis

veel pikema koduteega

kui talvine pimedus matab hinge

kui hommikuti on külm ja külmapühad on minevik

kõnnid ja vannud ja

see pagana toomemägi ka üldse väiksemaks ei kulu

ikka nagu džomolungma

mida teeb väikelinna tüdruk kui 

paralleelklassi poiss naeratab aatriumist

kui tema kõlgub üle ääre

ja neil on toomemäest üles ühine kodutee

aga näituse ja veski nurgast ta kaugemale ei kõnni

seega nii palju ikka ei meeldi

väikelinna tüdruk õpib arvestusnädalal poole ööni

ja ärkab hommikul kell 5 et korrata

et tuupida pähe ajaloomõisteid ja eluolu

kardab et kukub läbi et pärast õppimist pole midagi meeles

et kukub läbi kukub läbi kukub

nägi unes linnade teemat number 5

eksamil tõmbab pileti, seal ongi 5 

aga see tähendab hoopis hinnet (aga appi

äkki mõtleb õpetaja et ta ei õppinudki

ja see tähendaks ju maailmalõppu või)

mida teeb väikelinna tüdruk tartus kui

põhikool on läbi, gümnaasium on läbi 

ja enam edasi ei oska kuskile minna

sest mida üldse elult tahta

ise loodusklassis aga putukad ei meeldi

ise loodusklassis aga keemiat ei oska

ise loodusklassis aga

teadlaseks ei saa

sisseastumissedelil valetas

et temast saab teadlane

võibolla lootis et saabki

võibolla kartis et teadlaseks ei kõlba

võibolla unistas liiga suurelt

esinemishirmust sai üle

hakkas

luuletajaks

mida teeb väikelinna tüdruk

pärast keskkooli lõpetamist

tartus 

detsembrikuus

ta läheb treffneri ballile