Päike paistis läbi akna ja valgustas nigelavõitu toakest Medveesi uulitsal. Väljas olevat aknaplekki kattis lumi. Sees rippusid akna kohal suvest sinna unustat kärbselindid.  Tuba oli kaunistat rohkelt kaisuloomadega ning seinad olid kaet igat sorti plakatitega, mis kujutasid suuremaid ja väiksemaid muusikuid ning muid tegelasi. Nende sekka oli riputat mõningaid söe- ja pliiatsivisandeid, millel paistsid grotesksed pikkade juustega luukered, õigeusu riste kandvad kalmistud ja suurte mustade silmadega ja teravate kihvadega kaslased. Visandid olid joonistat lohakalt: ilmselgelt väärastunud proportsioonid andsid neile õige tontliku ilme. Mõned olid yldse puruks rebit ja kandsid plekke tundmatuist vedelikest.

Laest rippus juhtme otsas yksik pirn. Toa yhes nurgas oli põrandal madrats, millel lebas mingi inimesejätis. Seljas oli tal suurevõitu must T-särk, alakeha oli peale aluspesu yldsegi paljas. Ta oli ärkvel: silmad olid avat ja värvist kooruvasse lakke suunat. Need silmad olid samblarohelised ja räsit ning ei näind ylalolevat lage sugugi hästi, vaid ähmaselt ja uduselt. Silmade alla olid aja jooksul kurnatusest ja ängistusest tekkind tumedad laigud, mis tegid selle jätise näoilme veelgi nukramaks. Peast voolasid tal pikad kartulpruunid juuksed, mida polnd ammusest ajast kammit.

Jätis vahtis tuimalt lakke, käed tema külgedel lebasid lahtiste peopesadega niisamuti tuimalt. Toa seinal tiksus seinakell rahulikult ja uinutavalt. Aga magada enam ei saand, kuid võis lamada täiel meelel.  Jätis justkui ei eland enam, lihtsalt eksisteeris kiusatusest ajas ja ruumis. Õues hakkas tuiskama lund. Tuule kummituslik vilin aga ei häirind tema lakke suunat pilku sugugi. Jätise paremal kyljel oli praokil uks kuhugi tuppa. Sealt lendas tema tuppa yksik talveunest poolvirgund kärbes. Ta lendas tuimalt ja uimaselt, põrgates tihti vastu seina. Vahel langes see kole putukas yldse põrandale selili, lehvitas seal meeleheitlikult oma tiibu ning yritas end taas jalule seada. Jätis vaatas jätkuvalt tuimalt lakke. Lõpuks suutis kärbes taas lendu tõusta, paar korda veel vastu seina põrgata ning lõpuks akendele unustat kleeplintidesse heituda. Teadvuseta sitikas muudkui väänles kleepuval paberil, yritades end elu eest lahti murda. Tiibade häirit põrin segas tiksuva kella harmoonilisi samme. Laest langes yks värvitykk. Jätis vaatas seda langemas ja põrandale heitumas. Aja möödumisel hakkas tiibade põrin vaibuma kuniks lakkas täielikult. Kärbes murdis end paberist lahti, jättes oma rõveda keha sinna maha.

Jätis ei olnd oma pilku endiselt laest ära pöörand. Ykskõiksed silmad ei olnd pilgutuste järel muutund, ning need olid ikka sama rohelised ja tuimalt lakke suunat. Õues vilises tuisune tuul. Kell tiksus ja jätis vaatas. Ta peas ei vooland yhtki mõtet. Ei mõtisklusi elu yle, ei midagi päevakajalist, ei fantaasiaid ja kahetsusi; et ta on nyyd siin, pikkade juustega ja pyksteta, selg pressit vastu madratsit ja nägu lakke sihit, kaisuloomade, postrite, paberite, pudenend värvitykkide ja visandite poolt ymbritset. See jätis, mingi androgyynne tyvi- ja keharakkude kogum, sulandus nende kehade elutusse massi. Tuisus vurisesid mööda Medveesi uulitsat autod, kaugemal oli kuulda, kuidas rong rööbastel loginal sõitis. Aga siin lebas elust ja olevast võõrandund jätis, justkui keha elunditeta.

Jätis vaatas veel tuimalt lakke, käed tema külgedel lebasid lahtiste peopesadega niisamuti tuimalt. Praokil olev uks lykati tasapisi lahti. Põrand kriuksus, mil sisse astus räbalate saabaste, trööstitud mantli ja elu näind näoga olend. Vasemas käes hoidis ta räbalat riidekotti, mis oli täidet jahu, tangude ja ilmselt ka präänikutega. See olend võis olla jätise ema, isa, kuid võis vabalt olla ka majaomanik, teenija või katlakytja. Olend suunas oma pilgu maha jätise poole, kes vaatas oma viletsate silmadega tuimalt lakke, olles riietat musta T-särki ja aluspesusse, ta pikad kartulpruunid juuksed voolasid vastu madratsit. Ta silmade alla olid ängistusest ja kurnatusest tekkind tumedad laigud, mis tegid ta näoilme õige nukraks.

Ja see olend kysis talt: „Mis on?”

Ja jätis vastas vaevarohkelt ja sosistades: „Babyloonia langes.”