Kevadisel vaheajal käis üks grupp treffneriste Prantsusmaal Amboise’i linnas, teine Hollandis Cuijkis lõunani magamist välja vahetamas unustamatute reisielamuste vastu.

Kus on tulbid?

Holland on hulgaliselt tuntust kogunud oma tulbi- ja jalgrattarikkuse poolest. võib-olla oli märtsi lõpp veel liiga varajane aeg, aga ühtegi tulpi mul igatahes näha ei õnnestunud. Tulpide asemel olid aga metsaalused ja maanteeäärsed alad kohati lausa kollakad nartsissidest, mis täiesti omavoliliselt kasvasid. Just nagu meil võililled. Jah, tulpe mul ei õnnestunudki näha.

Sõber jalgratas

Kohe pärast Cuijki leidis kinnitust jõudmist kinnitust müüt, et Holland lausa mustab jalgratastest. Meie vahetusõpilaste kooli kõrval asuv jalgrattaparkla tundus tõesti sõna otseses mõttes ratastest hallikas-must. Ja see parkla ei koosnenud paarist mõnemeetrisest jalgrattahoidjast, vaid oli korralik katusega paljurealine ehitis. Huvitav oli veel see, et hollandlased ei lukusta tihti oma rattaid, varguste vastu kasutatakse sõna otseses mõttes „vana“ head moodust ja sõidetakse emade-isade nooruseaegsete ratastega.

Vähe sellest, et hollandlased sünnivad, rattalenks käes, ja kasutavad rattaid ka kõigest mõnesajameetriste läbimaade läbimiseks, pandi meidki kohe samal õhtul linna minekuks rattale. Kuigi linnad ja linnakesed asuvad Hollandis üksteisest päris kaugel (sellest külast, kus mina elasin, oli Cuijkini umbes 11 km), on tüüpiliseks transpordivahendiks siiski ratas. Oli omamoodi tore kogemus öösel kottpimedas või hommikul vara päikesetõusu ajal ratastega kihutada. Peab mainima, et arvatavasti on hollandlased ühed väga vormis inimesed tänu pidevale väntamisele.

Tähtsusetu aeg

Üks korrapära, mida me kõik meie hollandlastest sõprade juures märkasime, oli asjaolu, et selline mõiste nagu „aeg“ on nende jaoks suhteliselt paindlik. Ei olnud erandiks see, et kindlaksmääratud ajaks olid kohtumispaika jõudnud heal juhul mõned üksikud asjaosalised. Päeval, mil me Amsterdamis käisime, jäi isegi bussijuht hommikul oma veerand tundi hiljaks. Õpetajad ja nii mõnedki teised eestlased tegid hilinemise kohta tihti igasuguseid märkusi, aga kui aus olla, siis mulle endale selline paindlik graafik isegi meeldis. Eestis on kõik nii täpselt aja peale minek, et vahel on päris mõnus teada, et kui sa mõnikümmend minutitki hiljem end näole annad, ei ole veel maailmalõpp käes. Ma arvan, et eestlastel on hollandlaste easy-going suhtumisest nii mõndagi õppida. Elu mõte ei ole alati kella pealt kohale ilmumine ja tiheda graafiku täitmine, isegi kui see aeg-ajalt nii tunduda võib.

Prantsusmaa – üllatavad kombed

Teine grupp käis, nagu juba ka mainitud, Prantsusmaal Amboise’i linnas. Lisaks külastati Pariisi. Mulle tundub, et prantsuse grupp sai tublisti suurema annuse traditsioonilist kultuuri (losside, paleede, parkide, muuseumide külastamine) kui meie, n-ö hollandlased. Kui meie kultuurilooga tutvumine lõppes kambakesi linnades uitamise, paari lühikese muuseumikülastuse ja noorte õhtuste traditsioonidega tutvumisega, oli „prantslastel“ iga päev kavas mingi muuseumi, lossi või palee külastus. Seal hulgas külastati ka Chenonceaux’ ja Blois’i lossi, millest on juttu ka kunstiajaloo õpikus.

Toidurõõmud

Lossidelt inimlikemale teemadele minnes tuleb välja, et prantslaste söömaajad on kuninglikud. Nimelt on neljakäigulised õhtusöögid, mis meil siin Maarjamaal vaid jõulude aegu mõeldavad on, Prantsusmaal igapäevased. Lisaks sellele on prantsuse kulinaaria kuulduste kohaselt restorani tasemel isegi kodudes. Veingi on kohustuslik õhtusöögi osa. Nii Prantsusmaal kui Hollandis süüakse õhtust perega koos – trend, mis Eestis vaikselt kaduma hakkab.

Tervisele kahjulik