Kes on see justkui Titanicu uhiuuest 3D versioonist välja astunud kapten Edward John Smith ja miks ta küll füüsika klassi sisse astub ja sealt üheksakümne minuti pärast jälle välja kõnnib? Selge on see, et tegemist on kooli uue füüsikaõpetajaga, kes tegelikult ei õpetagi reaale, vaid hoopis humanitaarharu õpilasi.

Õpetaja nagu heatahtlik jõuluvana: Kes meist oleks arvanud, et tegelikult köitis õpetaja Paaverit keskkoolis hoopis keemia, mitte füüsika?

Humanitaarharu õpilasi õpetada Jaan ei karda, nendib hoopis, et suhtumine, nagu humanitaarid oleksid rumalad ja nendega füüsikud ei räägi, on tabu, ja tema seda õigeks ei pea. Kindlasti mitte! Tuli temagi just humanitaaride tunnist ja ega nad tegelikult enam kuulata ei jaksanud, kuid põhjus oli väsimuses, mitte teoorias, et numbrid on staatilised ja kreatiivsust nendel rakendada ei saa.

Juhused määravad

Aga kuidas õpetaja Paaver meie kooli sattus? Uurisime kohe järele. „Nägin kuulutust alguses ülikoolis mingis listis, aga kuna mul olid muud plaanid, siis ei jäänud sellele pikalt mõtlema. Siis aga ütles mulle mu pensionärist ema, et Treffneri direktor esines eile televiisoris ja kaebas, et nad ei saa füüsikaõpetajat. Mõtlesin, et olgu, kirjutan neile ühe lühikese kirja ja nagu ma aru sain, siis häda oli suur – direktor helistas põhimõtteliselt kümne minuti pärast tagasi ja tahtis kohtuda. Ega siis enam taganemisteed ei olnud. Nii see juhtus!“

Kuna koolmeister töötab hetkel kahes koolis korraga (Jaan töötab ka Tartu Forseliuse Gümnaasiumis – toim.), ütleb ta, et õpilased on mõlemas koolis ühtmoodi inimesed, küll aga on treffneristidel suurem motivatsioon. Nad teavad, miks nad siin on ja mida nad edaspidi tahavad. Õpetaja ise, olles sünnipärane tartlane, on õppinud kunagistes Tartu 5. ja 10. keskkoolis (praegused Tartu Tamme Gümnaasium ja Jaan Poska Gümnaasium-toim.). Enda sõnul oli ta väiksena tavaline laps. „Ma olin lapsena ilus ja rõõmus! Ja kes sulle ikka räägib, kui kaabakas sa lapsena olid,“ muheleb Jaan enda ette. Füüsikaks olevat tal olnud soodumus, kuigi kui teised koolivennad motikatega ringi sõitsid, siis teda jätsid need külmaks. „Ma pole kunagi tehnika-poiss olnud, aga mingi huvi ikka oli.“ Kuid kas te oleksite võinud arvata, et ta käis Tamme Gümnaasiumis keemia eriklassis ja edasi tudeeris ka ülikoolis keemiat. „Ega keemia ja füüsika ei olegi tegelikult nii erinevad.” Hoolimata laialdastest keemiateadmistest ei mõelnud ta kunagi arsti eriala peale. „Mõtlesin küll korraks bioloogia peale, aga keemia oli nii loomulik valik, olin seda kooli lõpuks juba nii palju teinud.”

Inspiratsiooni jälgedes

Küsimusele, kas õpetaja näeb klassis ära ka helged pead ja õpilased, kes võiksid minna edaspidi füüsika radu pidi, sõnab mees, et tema oma õpilasi füüsikuteks ei sunni, las nad leiavad ise oma tee. Pigem peab ta suureks andeks suhtlemisoskust. „Suhtlemine on suur anne ehk suuremgi kui oskus arvutada ja peast kiireid otsuseid teha.”

Oma nüüdseks juba kolmeteistkümneaastast õpetajakarjääri alustas õpetaja Paaver Tartu Forseliuse Gümnaasiumis, kus töötab ka siiani. Ent ei võtnud kool teda alguses kergesti omaks, ei olnud ju Jaan tollal enam vastlõpetanud õpetaja, vaid hulga aega töötanud muudel aladel, lõpuks harjusid mõlemad osapooled ning loodetavasti jätkub koostöö ka edaspidi.

Õpetaja kahel rindel: Sellest õppeaastast meile saabunud füüsikaõpetaja jagab teadmisi ka Tartu Forseliuse gümnaasiumis

Kolmeteistkümne aasta jooksul on juhtunud palju veidraid lugusid, alguses olid naljad naljakad, kuid nüüdseks hakkavad korduma. Innovaatilisus puudub, mõelge midagi uut välja! Samas ei ole tema sõnul tunnid vennad ja iga klass inspireerib tundi läbi viima isemoodi. Isegi samal päeval järjest antud tunnid paralleelklassidele ei ole kunagi samasugused, alati on nüansse, mis on erilised.

Midagi hingele

Kuid peale kooli, kui kontrolltööd on parandatud ja aega on, läheb ta kodust välja. „Olen lapsest saati pigem selline looduslaps olnud ja mul on üks maakoht, kus ma siis kohe, kui võimalik, veedan aega.” Ilusat loodusidülli võiks raamida kaunis kalapüük mõne tiigikese kaldal, kuid ei. „Inimesed on üritanud mind lapsest saati panna kala püüdma. Ei, kõik on väga tore. Võtame võileivad kaasa ja lähme jõe äärde, aga ei. Kala- ja jahitegevuseks on vaja hasarti, mul ei teki seda.”

Vestlesime ka maailmalõpu teemadel ning õpetajal oli selle kohta enda kindel arvamus. „Me ootame, et maailmalõpp tuleks suure pauguga, aga äkki ta ongi juba toimunud, lihtsalt me ei ole veel sellest aru saanud.“ Hästi ta seda siiski ei usu, et just sel aastal lõppeb kogu eksistents Maal ära. „See pidi ju juba 2001 tulema!“ Kuule rändamist ta ei väärtusta, kuna Kuule iseenesest asja ei ole – reis on kallis ja Kuu on üsna igav. Taevakehadest rääkides – Jaan on isegi horoskoope koostanud, küll aga nendib, et tegelikult selles eriti pädev ei ole. „Väga lihtsate ja selgete asjade tegemisel on tegelikult kõik juhuslik.“ Samas ei halvusta ta astrolooge, pigem on ta kahe käega poolt ja arvab, et nad on toredad. Lõpetuseks soovitab õpetaja Jaan kõigil tegeleda teadusega: „Ma väga soovitan, sest see on põnev!“