Arhiiv: Detsember 2023

Hugo Treffneri gümnaasiumi 140. aastapäev… Sünnipäeval ei tähista me ainult kooli ajaloolist verstaposti, vaid ka aastaid täis teadmisi, sõprust ja pühendumust.

Tihti jalutan ma Toomemäel, 
öösel, pimedas ja üksi.
Rühin üles mäest, mitte trepist.
Miks mitte, ma ei eksi.
Vaatan taeva poole…

5. detsembril, täpselt kooli muuseumi 15. sünnipäeval tutvustatakse Treffneri 140. aastapäeva raames uuendatud väljapanekuga muuseumit. Vestlesime õpetaja Aare Ristikiviga nii muuseumi minevikust kui ka tulevikuplaanidest ning sellest, mida uut muuseumis näha võib.

Osana Hugo Treffneri Gümnaasiumi 140. juubeli tähistamisest avati täna, 8. detsembril Uue-Jaani kalmistul Elsa Treffneri hauaplaat. Selle puhul uuris Miilang HTG huvijuhilt Uve Saarelt ja varasematel juubelitel välja antud kirjutistest, milline oli Elsa Treffneri panus kooli arengusse ja püsimajäämisesse.

Kooli 140. aastapäeva puhul vestlesime Treffneri eelmise direktori Helmer Jõgiga, kes juhtis meie kooli üsna keerulisel perioodil (1987–2001), mille sisse mahtus nii Eesti taasiseseisvumine kui ka kooli tulekahju. Intervjuus võrdles Jõgi praegust ja endist Treffnerit ning meenutas huvitavaid lugusid kooli ajaloost.

Klassipusad on imeline võimalus klassi eripära ja ühtsuse näitamiseks. Koolis võime neid kohata suurel hulgal ning kirjus valikus. Kas me aga teame, kust said klassipusad alguse ja mis on iga pusa disaini mõte?

Meie koolis on juba pikalt kestnud almanahhide traditsioon, mida jätkab trükivärske Suleseppade 16. väljaanne. Almanahhist leiab nii õpilaste, vilistlaste kui ka õpetajate loomingut. Kaante vahele on jõudnud luulet, arvustusi, proosat, kunsti ja palju muud. Kui tihti seostatakse noorte loominguga mässumeelsust ja rahutust, siis verivärske almanahh üllatab lugejat oma sisu kõrvulukustava vaikusega.

Plaan kaasmiilangulistega mardipäeval õpetajatele marti jooksma minna tekkis meil juba eelmisel aastal. Nagu treffneristile kohane, jätsime kava harjutamise viimasele minutile ja seega marti jooksma me ei jõudnudki. Kuid uuel aastal ikka uue hooga: paar tundi enne ringi algust oli meil kava selge ja mardikostüümid seljas. Seiklus võis alata!

Täpselt 16 aastat; 192 kuud; 835 nädalat; 5845 päeva – nii palju aega on möödas eelmise algaja treffneristi käsiraamatu ilmumisest. Üle-eelmisest veel rohkemgi. Kuid, nagu öeldakse, „loodus tühja kohta ei salli”. Viis usinat 12. klassi õpilast on võtnud oma südameasjaks kirjutada uus, vähemalt sama hea käsiraamatu kolmas osa.

Treffneri koolil on õpetajatega vedanud. Kui kord Madis Reemanni käest küsiti, mis hoiab temasugust inimest koolis tööl, vastas ta: kujutlusvõime piiratus. 

Minu vanaema Eda Ploomipuu, neiupõlvenimega Peebo, sündis 1938. aastal. Pärit on ta Rõngu külje alt Lapetukmelt. Tavapäraselt jutukana oli ta rõõmuga nõus oma kogemustest pikalt-laialt rääkima, mis aga kõik kahjuks lehte ära ei mahtunud. Seega toon siin välja ehk mõned paremad palad.

Kas oled kunagi mõelnud, mida küsiksid Hugo vaimult, kui saaksid temaga kohtuda? Miilangul avanes eksklusiivne võimalus vestelda meie kooli asutajaga. Kuidas on tal läinud, mida arvab praegu koolis toimuvast ja mis on kooli suurim saladus? Toome teieni kogu tõe seni vastuseta jäänud küsimuste kohta.

Treffneristidele on nende kooli asutaja veidi suurema tähendusega ja seetõttu teatakse temast ka veidi rohkem – korratakse tema omapärast elulugu ju pea igal Treffoonia tähtsamal aktusel. Ka Miilangus on Treffneri biograafia korra avaldatud ning põhifaktid saab entsüklopeediastki. Seetõttu sisaldab see põgus ülevaade Treffnerist vaid seni vähetuntud või tundmatuid fakte.

Palusime vilistlastel kirjutada oma HTG-aegsetest mälestustest või sellest, mis neil kooliga seostub. Meenutusi saab lugeda sellest, kuidas pea 40 aastat tagasi peale kooli aega veedeti, kuidas avastati koolimaja põleng, ning ka tunnetest, mis on kooliajale tagasi vaadates tekkinud.

Miilang uuris Treffneri kooli kogenud õpetajatelt noorte vempude ja vigurite kohta. Mõne õpetaja tunnis on õpilased hiirvaiksed, mõnes aga vabameelsed ja krutskeid täis. Nalja on saanud nii klassiruumis kui ka koolist väljas. Küsisime õpilaste naljade, vimkade ning sõnavara kohta.

Meene – mälestusese, suveniir, meenis.

Meened on väikesed esemed, millega puututakse igapäevases olmeelus tihti kokku – magnet, mis ikka ja alati külmkapilt maha kukub, voodi alla veerenud pastakas, kulunud embleemiga tass või teadmata paigast ilmunud helkurriba. Tolmune või mitte, sellegipoolest on tegu käegakatsutava mälestusega.

Loe Agnes Peiteli joonistatud koomikseid siit…

„No India teid küll õigele teele ei vii.“
– Ülle Seevri –
„Äkki jõuluvana toob sulle jõuludeks kiirköitja.“
– Karin Soodla –