Teisipäev, 9. mai. Kell on umbes 9.25. Asukoht: Tartu linn. Sõltuvalt maailmavaadetest ja -mõistmistest on täna kas Euroopa päev või võidupüha. Minu jaoks pole aga kumbki, sest mina lähen täna riigikaitselaagrisse.
Kunstiajaloos tunneme me 20. sajandi esimest poolt eelkõige avangardistlike stiilide ilmutusajana: ekspressionismid, kubismid, suprematismid ja misiganes muud -ismid kehtestasid oma vanematele, kindlat harmooniat nõudvatele põhimõtetele vastanduvaid stiilinõudeid. Rohkem tõusid esile üksikisiku või autori enese tunded, mida väljendati kõiksuguste värvikombinatsioonidega lõuendil ja objektidega installatsioonides. Üks neist end tol ajal ilmutanud -ismidest…
i tähtsamalt: rahvus ning ideoloogia tema orbiidil – rahvuslus, on oluliselt mõjutanud eelnevate sajandite ajalugu. Raske on üles lugeda kõik need sõjad, ülestõusud ja kriisid, mida on põhjustanud kas ühe rahvuse kasvuhimu, vabadushimu või misiganes. Rahvuse ning ka rahvusluse elementaarsus viitaks justkui nende fundamentaalsusele ajaloo möödumisel. Ometi on aga rahvuslus ning temaga kaasnevad rahvused suhteliselt uued nähtused ajaloo tuulekojas. See aga vihjab vastupidist eeltoodud rahvusluse fundamentaalsuse väitele. Niisiis küsime: mis siis õigupärast viib rahvusluse ja rahvusteni ning mis protsesside ja allikatega nad end kehtestavad?