Aastatepikkuse kombe kohaselt vajas ka seekordne Miilangu lõpetajate leht intervjuud mõne abituri­en­diga. Võtsin tööotsa enda kanda ja valisin intervjueeritavaks 12.e klassi õpilase Imre Nõmme. Seda nii seepärast, et olin temaga ning tema mitmekülgse, põneva tegevusega juba varasemast tuttav, aga ka sooviga tuua taaskord Treffneri muidu reaalsuuna­keskset tähelepanusuunitlust kasvõi lühi­ajaliselt humanitaarsuunagi suunas. Kor­raliste tervituste ja vastastikuste viisakus­avalduste järel asusime üheskoos asja kallale. Esiteks, tutvusta ennast lühidalt koolikaaslastele
Nagu juba teada saite, olen Imre Nõmm,

12. e, humanitaarsuunast, lõpetan kohe kooli… mis ma veel öelda oskan, selline ma olen.
Humanitaarkonverentsil viibinud
ehk mäletavad, et oled tubli
Kodavere keelemees. Jagad
ülejäänud kooliperegagi oma kodukandi keele ilu ja võlu?
Jah, võema kõneldä sedä intervjud edesi kodavere kiälen, siis suavad kõik kuulda, messi kodavere kiil lõppude lõpuss one ja siis suavad kua äkki… agu neil akkab midägi külge.
Aga milliste (teiste) huvialadega tegeled?
Mulle õigess miildib klaverit mängidä, sedä õlen tehnud nüidsess alates tõesess klassiss ehk siis juba ükstõiss uassat, vabal ajal luen ruamatid, mes ma viil tiin… tüütän Kodavere Pärimuskeskusen, õlen siäl giid. Akordionit mängin kua, siis ku koskil on vaja mängidä.
Tervitused siis kaaspillimeestele,
alati meeldiv tuttavaks saada.
Tagasi koolielu juurde: mis on
Sinu parim mälestus Treffneris?
Kui juba kooli juurde minna, siis äkki võib-olla edasi minna kirjakeeles. Kusjuures, naljakal kombel ma aimasin seda küsimust juba natukene ette. Mõtlesin siis ja mulle lõppude-lõpuks tundus, et kõik on ju muutuses, seega ka see lemmikhetk võib ajas muutuda, nagu ka asjad, mis meid kõnetavad. Praegu on tõesti raske välja sorteerida mingisugust lemmikhetke, sellepärast, et kolm aastat läks tegelikult mööda linnutiivul, aga samas tohutult palju asju mahtus sinna sisse. Alates ristimisest kuni tutipäevani välja oli iga päev mõnes mõttes seiklus. Mul on tunne, et tuleb lihtsalt hetkes olla ja seda märgata. Praegu on pilt küll nii kirju, et ei suuda midagi konkreetset ette manada. Detaile on meenu­tama hakates palju ning tõesti on see olnud unikaalne teekond. Meenutamisega on ka nii, et ehk ei saa algul vedama ja pärast pidama.
Jah, eks ta nii ole ja Treffneri
koolielu on tõepoolest äärmiselt
kirju. Eks siis tuleb 10, 20 aasta
pärast klassikokkutulekutel vaadata, mis meeles on. Aga ehk meenub
hetkel siis hoopis mõni piinlik
või pisut ebameeldivam seik?
Ma pean üllataval kombel tõdema, et sellist piinlikkust väga palju ei olnud. Ega ma olin ka omamoodi vaoshoitud, ei saanud eriti millegagi hakkama, mille pärast oleks olnud põhjust häbi või piinlikkust tunda. Taaskord pean andma sellise väga üldise vastuse.
Järele mõeldes võib-olla üks asi meenub.
Mida tuleb ju minu Treffneri-päevade juures meeles pidada on, et ma käisin ju kaugelt ja isegi siin viimastel päevadel maikuus olin ma majas olemas, tegelikult ainult vabaaineks, kuid siiski pidin igapäevaselt kella kaheksaks kohal olema, polnud muud võimalust. Eks ma siis käisin ka söömas ning oli üks kord, kui tahtsin sööklasse vaatama minna, kas söök on juba valmis, veerand tundi enne vahetunni algust, kahjuks veel polnud ja nii mulle ka öeldi, aga tagantjärele olen mõelnud, miks ma üldse 15 minutit enne esimese vahetunni algust sööklasse läksin. See kõik on nüüd muidugi hiljutise emotsiooni pealt, edasisi peaks tõesti hakkama kaevama.

Nüüd aga üks tuntud ütlemine:
’Treff, ülikooli, rikkaks’ – kirjutad
alla? Või eelistad lihtsalt
’Treff, rikkaks’ -mudelit?
Eks ma muidugi kirjutan alla, et Treff, ülikooli, aga muidugi saan ma täiesti aru, kui mõned seda omadel, mõistetavatel põhjustel teha ei soovi. Kuid rikkaks saamise puhul sõltub, mil moel eesmärk rikkaks saada on. Kui rääkida varalisest rikkusest, siis võib-olla tõesti, kui oled kõrghariduse kätte saanud ja kuhugi kõrgelt tasuvale töökohale, aga minu jaoks on see rikkus väljendis ’Treff, ülikooli, rikkaks’ hoopis selline vaimne rikkus HTG ja ülikooli tasandil, sest kõik need kogemused, emot­sioonid ja tutvused kaaluvad üles varalise rikkuse. Rikkus tuleb kogu selle protsessi käigus.
Mõnusalt aateline vastus, eks inimesed hindagi asju erinevalt. Käesolev satub aga koolilehte päris hästi passima, hea õpetajatelgi lugeda. Kuidas eksamid läksid, jäid endaga rahule, kuis oma sealset sooritust hindad?
Ausalt öeldes ma pean tunnistama, eksamitega oli nii, et kuna mina tegin aprillis akadeemilise testi ja see juhtus nii hästi minema, et mul oli enne eksameid juba ülikooli koht olemas ning see tappis minu jaoks eksamimotivatsiooni absoluutselt ära. Tagantjärele oleks muidugi võinud rohkem pingutada ja valmistuda, kuid samas tundsin, et olen seda ette­val­mis­tust ka teinud ning mõt­lesin, et tegelikult on mõnikord puh­ka­minegi hea otsus. Ja mulle tundus, et sain eksa­mid kenasti kir­ja, eesti keeles tuli kirjand ajaliselt ke­­nas­ti välja, niisamuti luge­mis­ülesanne – aja­planee­rimi­sega läks häs­ti ja midagi tüh­­jaks ei jätnud.
Tulemusi olen ma otsinud ja vaadanud, kas need on aval­datud – ei ole, kuigi peagi algab Tartu ülikooli kandideerimine (intervjuu leidis aset 11. juunil ning kandideerimine avati 12. juunil – toim.). Nende eksamitega on jah huvi­tavad lood, ütlen veelkord au­salt, see akadeemiline test tõesti mõjutas minu motivatsiooni. Mulle tundub, ehk on tegu nüüd ebapopulaarse arvamusega, et kui juba mingil viisil on ülikooli sisse saadud siis näivad need eksamid justkui topelt tegemine. Koguni ütleksin, et tore, et need eksamd olid, aga võib-olla ei oleks ka pidanud olema, oleks võinud ka ära jääda. Minu meelest saab kooliajalgi oma teadmisi näidata. Ehk pole need arvestuste nädalad nii kokkuvõtlikud, kuid minu arvates siiski põh­jalikud ning korra­li­kud… eriti arvestades, et kõik (õppekavad jm. – toim.) ei vaatagi neid riigieksamite punkte.
See vist tuleb igal aastal välja, et õpilased jälgivad nii põhikoolis kui gümnaasiumis pigem koolikatsete tulemusi või muid tulevikuteid kui eksameid. Nüüd taas üks filosoofilisem küsimus: mida Treffnerist edasiseks eluks kaasa võtad?
Jällegi tuleb üks klišeelik vastus. Alustuseks ütleksin muidugi, et igasugused mälestused, inimesed, emotsioonid: Aga on ka väga palju sellist praktilist, näiteks mind õpetas Treffner aega planeerima. Meie klassi­raamatusse sõ­nas­tas selle mõtte, seadus­pära väga hästi õpe­taja Tiina Pluum, kes ütles, et armastuse valem on AEG, millele järgnes mõtet jätkav küsimus: „Kuhu Sina enda aja paned?“ Mind isiklikult tõesti kuidagi ’trillis’ see Treffneri periood aega hoolikalt planeerima, aega võtma ka olulisteks asjadeks, ka näiteks puhkuseks, ja õpetas ka olema konkreetsem: tööajal töötada, puhkeajal puhata, mitte kahte asja kokku segada.
Kindlasti ei saa ära unustada koolikaaslaseidki ja õpetajaid, igaühel on nii tore omapärane maneer, sõnavara, omapärased tööstrateegiad… kuidagi tõesti on huvitav ja tore sellele järele mõelda – igaühel oli selline oma õpetamise viis, tõesti kirju spekter siin Treffneris selle koha pealt.
Oma kogemuse põhjal võin sedagi kinnitada. Aga intervjuu on olnud väga meeldiv, mul on äärmiselt hea meel, et leidsid aega meie koolilehele nii põhjaliku ja sidusa intervjuu anda. Ja viimane selline lõpetav küsimus, et teadupärast on meie koolil ju järgmisel aastal suur juubel – tervelt 140. Kas võime Sindki seal juubelipidustustel näha?
Oi, kui vähegi saab, absoluutselt! Ma ise ka kusjuures alguses mõtlesin ja arvutasin, sattusin vaatama Youtube’ist ühte varasemat kooli sünnipäeva balli Vanemuises ning see tundus väga noobel ja erakordne. Nii et muidugi, kui vähegi saab, siis juubelile absoluutselt!